Kadi-Ell Tähiste ajakirjas KUNST.EE: Tegevustoetused eraõiguslikele kunstikorraldajatele – milleks?
Ajakiri KUNST.EE tutvustab tänavu lähemalt loomevaldkonna eripärasid ja probleeme, mis on valdkonda pikki aastaid saatnud ja vajavad kiireid lahendusi. Kadi-Ell Tähiste avas kvartaliajakirjas kunstiorganisatsioonide toetustega seonduvat, täpsemalt vaatles ta lähemalt eraõiguslike kunstikorraldajate tegevustoetuste korraldust.
Miks üldse tegevustoetused?
Alustuseks tuleks peatuda aeg-ajalt tõstatuval küsimusel, miks riik üleüldse peaks eraettevõtmisi toetama. Küüniliselt võiks ju öelda: “Tahate – tehke, ei taha – ärge tehke!” Kõige laiemalt on projekti- või tegevustoetuse vormis pakutaval rahal põhinev strateegiline partnerlus kolmanda või erasektoriga (enamasti mittetulundusühingud või sihtasutused) reeglina põhjendatud elualadel, mille edendamine on selgelt avalikes huvides, aga kus riigi enda institutsionaalne kiht on õhuke või ei ole ülesannet eri põhjustel ratsionaalne riigi poolt tsentraalselt korralda.
Kultuurivaldkond ja kunst selle ühe tuumikalana on siin ehe näide – kultuuri ja kunsti edendamine teenib oluliselt laiemaid huve kui üksnes valdkonna organisatsioonide elushoidmine. Nõnda ei ole kultuur ainult kultuurivaldkonna ja kunst üksnes kunstivaldkonna asi. Kaasaegne kunstnik pole ainult hüvede nõudja. Ühiskonnale antakse uusi vaatenurki aktuaalsetele küsimustele, tõstatatakse probleeme, mis vajaksid laiemat tähelepanu, ja juhitakse diskussiooni põletavatel teemadel. Sageli pakub kunst ka lihtsalt emotsionaalset elamust, mis aitab mõtted argipäevast eemale viia.
Samas leiab terve müriaadi põhjuseid, miks ei saa kultuuris piirduda ainult riigiasutuste ülalpidamisega. Tervislik ja mitmekesine kunsti- ja kultuurielu vajab eri suurusega, eri piirkondades tegutsevaid ja eri fookusega organisatsioone, mida oleks “riigi mütsi alla suruda” juba puhtalt praktilistest kaalutlustest lähtuvalt ebamõistlik. Hoopis otstarbekam kui kõike ise korraldada, on pakkuda Kultuuriministeeriumi eelarve kaudu tuge organisatsioonidele ja inimestele, kes näitavad üles tahet ja oskusi valdkonnas tegutsemiseks.
Kõiki toetada ei saa ja tuleb teha valikuid. Otsused, kuhu toetuste teravik suunata, peaksid lähtuma – vähemalt ideaalmaailmas – strateegilistest prioriteetidest ja eesmärkidest. Kultuuris koondab neid visioonidokument “Kultuur 2030″(1), mille kunsti peatükis sedastatakse: “Kunsti valdkonna riigipoolse rahastuse eesmärk on tagada tingimused kunsti loomiseks, muuta kunst Eestis nähtavaks ja jätkata kunstivaldkonna rahvusvahelistumist.” Need on kolm suurt, aga üsna selget eesmärki ja tegevussuunda, mille täitmiseks ja tähendusrikkaks sisustamiseks on vaja teha koostööd erinevate erasektori organisatsioonidega. Eriti arvestades, et riigi asutatud või riigi osalusega kunstiinstitutsioonide üle lugemiseks jääb isegi vaid ühe käega piirdudes sõrmi üle.
Vajadus sellise koostöö järele saab üha selgemaks, kui tutvuda kunsti peatüki kõrval ka arengukava üldosaga, mis sisaldab eesmärke alates kultuuri (regionaalsest) kättesaadavuse tagamisest kuni valdkondlike töötingimuste parandamise ja rahvusvahelistumiseni välja. Veel enam, mitmekesisel rahastusmudelil põhineva koostöö olulisuse on arengukava koostajad välja toonud ka sõna-sõnalt, sedastades: “Lähtume kultuurivaldkonna rahastamisel ennekõike tegevuse sisulisest kvaliteedist, mitte omandivormist.”
Kuristik ambitsioonide ja võimaluste vahel
Kuidas aga toimib riigi ja erakorraldajate koostöö konkreetselt kunstivaldkonnas? Lühidalt tuleb tõdeda, et ehkki riik ja valdkond on (nii eraldi kui ka koos) üsna täpselt ära kaardistanud kunstivälja arengu- ja valukohad(2), ei taha eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik materiaalne pool kuidagi järele jõuda. Omades põhjalikku ülevaadet kunsti avaliku rahastamise seisust ja ca kümne aasta pikkusest lähiajaloost, julgen väita, et vähemalt tegevustoetuste osas oleme pikalt olnud justkui autopiloodil ning sisukast strateegilisest partnerlusest saab täna rääkida vaid tinglikult.
Kui vaadata lähemalt praegust seisu kunsti erakorraldajate toetamisel, tuleks tõe huvides siiski esmalt ära õiendada kolm olulist aspekti. Esiteks ei saa öelda et Kultuuriministeerium praegu erakorraldajaid üldse ei toeta. 2024. aastal saab ministeeriumi realt tegevustoetust kaks põhitegevusena näitusi korraldavat asutust (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) ja Eesti Kunstnike Liidu galeriid), kaks valdkondlikku info- ja arenduskeskust (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus), Eesti Kunstiakadeemia Sihtasutuse hallatav Narva kunstiresidentuur NART ning kunstniku pärandi uurimisele ja tutvustamisele pühendunud Konrad Mägi Sihtasutus. Toetuse saajate praegune ring on välja kujunenud aja jooksul ja nii-öelda töö käigus, sest ühtegi vastavat taotlusvooru ministeeriumi juures ei ole.
Teiseks poleks päris korrektne väita, et pingutusi toetuste paremaks sidumiseks laiemate strateegiliste eesmärkidega ei ole üldse tehtud – näiteks on viimase aasta jooksul kirjutatud lahti rahastaja ootused riigi toetatud arenduskeskustele. Kolmandaks on positiivseid arenguid ehk tõuse olnud ka rahanumbrites – võrreldes eelmise aastaga kasvas kunsti tegevustoetuste kogusumma tänavu 150 000 euro võrra. Kokku on ministeeriumi eelarves erakorraldajatele seekord tegevustoetusteks ette nähtud veidi üle 677 000 euro. Seda tõusu vedas EKKM-i toetuse jõuline kasv. Samuti leiti juba 2023. aasta lõpus lisavahendeid valdkondlikele arenduskeskustele. Viimaste puhul tuleb aga silmas pidada, et keskuste tegevustoetuste sees peidab end mitmeid sihtotstarbelisi ridu (näiteks välisresidentuuride korraldamine), mistap need osaliselt ei ole tegelikult tegevustoetuse iseloomuga.
Seega, midagi justkui tehakse ning on olnud ka väikeseid võite ja positiivseid arenguid. Ometi on tegevustoetuste saajate koguarvu ja toetussummat vaadates päris ebaselge, kuidas praeguses situatsioonis oleks võimalik sisukalt valdkondlikke ambitsioone täita. Kindlasti ei ole keegi tänastest toetuste saajatest üleliigne, vaid saajate ringi tuleks laiendada. Eriti kriitiline on minu arvates seis näituseasutuste toetamisel, kuna nende roll on kõigi kolme tegevussuuna – kunsti loomine, näitamine ja rahvusvahelistumine – arendamisel võtmetähtsusega.
Tõsine vajadus tegevustoetuste järele ja nende vähene kättesaadavus näitusekorraldajate seas manifesteerub täna jõuliselt Eesti Kultuurkapitalis (Kulka). Tegevustoetuste märkimisväärne surve kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalile on aastatepikkune mure.(3) Vahendite puudusel suudetakse valdkonna olulistele organisatsioonidele pakkuda vaid hädapärast miinimumi ja mitmetele olulistele taotlejatele tuleb sootuks ära öelda. Viimast mitte tingimata seetõttu, et ekspertkogu hinnangul konkreetne asutus tegevustoetust ei vajaks või vääriks, vaid käärid taotletavate summade ja vabade vahendite vahel on erakordselt suured. Näiteks esitati 2023. aasta IV jaotusesse taotlusi 2,4 miljoni euro mahus, aga sihtkapitalil oli jagada umbes 650 000 eurot. See on ühtlasi voor, kuhu tuleb reeglite kohaselt esitada tegevustoetuste taotlused. Arusaadavalt ületavad soovid võimalusi peaaegu alati, aga numbreid võrreldes näeme, et taotlusi on võimalik rahuldada ainult ca 27% mahus. Mis tähendab, et peaaegu kolmveerandi ulatuses jääb neid rahuldamata. Seda on liiga palju. Tõsi, tehniliselt saab Kulka mõned suuremad taotlused aasta peale ära jagada, “laenates” vahendeid tulevastest taotlusvoorudest, kuid elu näitab, et pilt pole suurt roosilisem ka teistes voorudes.
Nii suur kuristik soovide ja võimaluste vahel välistab ka olukorra, et taotlused oleks oluliselt “õhku täis” või mindaks püüdma “lihtsat raha” ehk taotlema lihtsalt sellepärast, et saab. Mingis osas esineb kindlasti nii üht kui teist, aga ei ole absoluutselt põhjust eeldada, et selletaoline käitumine oleks valdkonnas massiline. Hiljuti – tõsi, seda küll Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise kontekstis – nenditi Kulka toetuste rahuldamise protsenti vaagides, et “mõistlik oleks jõuda olukorrani, kus pool või pisut enam küsitud toetustest saaksid positiivse vastuse”.(4) Oleme sellest kaugel.
Sel aastal oli märgiline EKKM-i Kulkast “välja liigutamine”(5) ehk ministeeriumipoolse tegevustoetuse oluline tõstmine eeldusega, et EKKM Kulkast tegevuskulude katmist edaspidi ei taotle. Liigutuse tulemusena tõusis mõnevõrra kaheksa organisatsiooni tegevustoetus ja lisandus üks tegevustoetuste saaja ning oma osa niinimetatud vabanenud toetusest jõudis ka projektidesse ja loovisikute otsetoetustesse. Suures plaanis on seis aga jätkuvalt pingeline ja raske on näha, kuidas see võiks paraneda ilma läbimurdeta ministeeriumi eraõiguslike kunstiasutuste toetamise poliitikas.
Hetkel on Kulka ekspertkogu suure tegevustoetuste mahu tõttu igatepidi nii-öelda kahvlis – tegevustoetuste mahtu ei ole võimalik teiste toetuseliikide arvelt lõpmatuseni suurendada. Samal ajal taotluste mahud aina kasvavad, sest elu läheb üha kallimaks. Paraku jäävad niimoodi üle ainult halvad või väga halvad valikud, mis lõppkokkuvõttes ei mõju Eesti kunsti elujõulisusele kuidagi hästi. Liiga palju olulist jääb tegemata ja strateegiliselt suunatud arengu asemel tegeleme üha enam lihtsalt kuidagigi nina vee peal hoidmisega.
Eeskuju teisest kultuurivaldkonnast
Kõik eelnev ei peaks aga tulema üllatusena. Vastupidi, kui jätkata “Kultuur 2030” lainel, siis on kunstipeatükis toodud neljast valdkondlikust arenguvajadusest suisa kolm otseselt seotud organisatsioonide hakkamasaamisega. Dokument sõnastab arenguvajadused järgmiselt:
● “Kunstivaldkonna rahastamine sõltub liiga suurel määral Kultuurkapitalist, mis tagab üle poole valdkonna avalikust toetusest, riigieelarve panus ministeeriumi vahendusel ei taga valdkonna laiapõhjalist ja regionaalselt tasakaalustatud toimimist. Riigilt tegevustoetust saavate asutuste põhivajadused peaksid olema tagatud ministeeriumi eelarvest ilma regulaarse sõltuvuseta Kultuurkapitalist ning valdkonna kesksete asutuste tegevuse toetamine võiks olla ministeeriumi vastutada.
● Valdkonna organisatsioonid on väikesed ja alamehitatud. Kunstiorganisatsioonide koostöö suurimaks takistuseks on ülekoormus. Vajalik oleks valdkonna võimekuse kasvatamine nii strateegilise planeerimise, poliitikakujundamises osalemise kui huvikaitse osas.
● Suur osa näituse- ja loometegevusest toimub väga kasinates tingimustes. Kunstiteadlikkuse kasvatamiseks, kunstnikele ja kunstipublikule elukohast sõltumatult võimaluste loomiseks ja regionaalarengu tagamiseks tuleks algatada väikeste paikade näituseasutuste investeeringu- ja arendusprogramm.”
Niisiis õigustavad põhjalikku tegevustoetuste temaatikaga tegelemise nõuet nii valdkonna ja ministeeriumi koostöös sõnastatud arenguambitsioonid kui ka praktika. Sestap on paslik küsida, kuidas oleks mõistlik praegusest seisust edasi liikuda. Kultuurisfääris avara pilguga ringi vaadates näeme, et mõnedes valdkondades suudab riik eraõiguslike korraldajatega koostööd organiseerida üsna süsteemselt ja leida selleks ka võrdlemisi adekvaatseid vahendeid. Võtame näiteks etendusasutuste valdkonna. Ja kuigi kindlasti tahaks paljud siinkohal noomida, et “lõputu võrdlemine teatritega” tuleks kohe ära lõpetada ega vii kuhugi, tekib etendusasutuste toetamise mudelit just põhimõtte tasandil vaadates küsimus: miks ei võiks kunstis midagi sarnast sisse seada?
Kuidas siis on koostöö erakorraldajatega selles vallas seatud? Näiteks maksab Kultuuriministeerium era- ja kohalike omavalitsuse etendusasutustele sel aastal tegevustoetusteks kokku 4,57 miljonit eurot.(6) Toetust saab 14 asutust, mis selgitatakse välja avatud konkursi teel. Need era- ja munitsipaalasutused liituvad üheksale riigi asutatud või osalusega etendusorganisatsioonile (kaheksa teatrit ning Rahvusooper Estonia), mille ülalpidamine juba on kaetud otse riigieelarvest. Lisaks toetatakse tegevustoetusega ka kaht tugistruktuuri (Eesti Teatri Agentuur ja Eesti Tantsuagentuur), rahvusvahelisi etenduskunstide festivale, etendusasutuste eriprojekte ja veel üht-teist valdkondlikult olulist.
Kuigi etendusasutuste toetamise süsteem on pälvinud viimastel aastatel omajagu kriitikat (kus jagatakse raha, pole kunagi kõik rahul), siis printsiibis on lähenemine ju igati mõistlik. Riik teeb koostööd erasektoriga, tagamaks nii žanrilist kui ka regionaalset katvust. Mudel toetab ühteaegu nii klassikalisemaid kui eksperimentaalseid ettevõtmisi ning soodustab teatripildi eripalgelisust. Taotlemisel põhinev süsteem võimaldab võrdlemisi paindlikult reageerida “põllul” toimuvatele muudatustele ning vooru reeglite kaudu saab ministeerium anda signaali, kuhu tervikpildis on vaja toetusi suunata. Mis veel – etendusasutuste taotlusvooru puhul on seatud ka aastase tegevustoetuse alampiir, milleks seekord oli 90 000 eurot. Taoline alampiir toimib üldiselt omamoodi koostöö sisukuse garandina, sest teatud summast allapoole minnes muutub seatud eesmärkide kvaliteetne täitmine üha kahtlasemaks.
Pöörates pilgu tagasi kunstivaldkonda, tekib küsimus: miks ei võiks näiteks näituseasutusi toetada sarnase mudeli alusel? Asi pole sugugi valdkondadevahelises jonnis – “ühtedel on, tahavad teised ka” – nagu seda aeg-ajalt püütakse näidata. Küsimus on selles, milline mudel päriselt toimib, ja arvan, et siin on etenduskunstide valdkonnast õppida nii mõndagi.
Kindel on see, et status quo säilitamine kunstis eesmärke saavutada ei aita ning iseenesest tegevustoetuste probleem ära ei kao. Kas korraldada taotlusvoor või mitte on lõpuks tehniline küsimus, aga igal juhul on absoluutselt vältimatu arutelu selle üle, mis on optimaalne toetatavate asutuste arv või milline peaks olema mingitki mõistlikku tegutsemisruumi andev tegevustoetuse alampiir. Meeldetuletuseks – hetkel saab riigieelarvest tegevustoetust kaks(7) eraõiguslikku näituseasutust. Neist kahest on Eesti Kunstnike Liidu galeriide tegevustoetus sama (30 000 eurot) nüüdseks juba kaheksandat aastat järjest. Samamoodi jätkates jäävad arengukava eesmärgid meie valdkonnas ilusateks sõnadeks, sest olgu need kaks organisatsiooni nii tublid kui tahes, on selge, et kunsti (regionaalset) kättesaadavust ja mitmekesisust niimoodi ei taga.
Isevoolu laskmine ei ole parim strateegia
Kas ikkagi kuidagi teisiti ei saa? Olen täheldanud, et kui küsida, kust siis (kui mitte avalikest allikatest) peaks kunsti kui ühe olulise kultuurivaldkonna rahastus tulema, kiputakse üsna tihti rääkima näiteks kunsti müümisest, oksjonite tulemustest või teoste hindadest. Paraku on selline lähenemine üsna kitsas ja otse öeldes asjatundmatu. Turumajanduse reeglite alusel toimetav osa kunstiväljast on täna näiteks oksjonimajade näol olemas siin Eestiski. Enamik neist igapäevaseks tegutsemiseks avalikest vahenditest toetusi ei vaja ega taotle ning õigupoolest pole valdkonna end ise finantseerivat osa tõepoolest mingit põhjust avalikest vahenditest ülal pidada. Tegemist on siiski vaid piiritletud osaga kunstiorganisatsioonide ökosüsteemist ning ei ole realistlik nende toimimismehhanisme kogu kunstiväljale laiendada. Kui me räägime kunsti tegevustoetustest, siis on selgelt fookuses valdkonna mittetulunduslik pool, mida ei ole võimalik ka parima tahtmise juures isemajandavaks “soovida”.
Sellest, miks ei saa näituste korraldamisega seotud kulude katmisel loota näiteks teoste müügile või piletitulule, olen pikemalt kirjutanud Eesti Ekspressi veergudel.(8) Kel huvi, saab sealt lähemalt lugeda, aga mõtte illustreerimiseks kordan seal toodud küsimust: kuidas näiteks Kumu, EKKM-i või Tartu Kunstimaja eelarvet mõjutab see, et mõni neil esinenud kunstnik võib-olla hiljem oma teose maha müüb?
Üsna perspektiivitu on ka aeg-ajalt kõlav lootus, et kunstivaldkond hakkaks lähiaastail mingeid muid teid pidi järsku kaasama kordades rohkem eraraha ning kunstielu saaks silmapaistvalt areneda ilma avaliku sektori toetuseta. Kuigi arenguruumi on kindlasti ka omavahendite teenimise ja sponsorite kaasamise poolel, siis on kohatu eeldada, et tänased kunstivaldkonna juhid lihtsalt ei oska mingil põhjusel toime tulla ega ole võimelised ümberringi maas vedelevat raha üles korjama. Mittetoimivate ja eksiarvamustele tuginevate lahenduste väljapakkumise asemel tuleb seega vaadata tõele näkku – tasemel professionaalse näitusetegevuse korraldamine on kulukas, aga mittetulunduslik. Nagu enamik (kõrg)kultuuri. Kui meil on inimesi ja organisatsioone, kes oskavad, tahavad ja suudavad professionaalsel tasemel kvaliteetseid näitusi korraldada, siis tuleb neid avalikest vahenditest toetada. Ainult nii saame ehitada tugevat ja rahvusvaheliselt silmapaistvat kunstielu.
Kõige lihtsam viis igasuguseid ettepanekuid tõrjuda on mõistagi viidata puuduvale rahale ja küsida: “Kust me siis ära võtame?” Mina küsiksin teistpidi: kuidas me üldse peaksime ka parima tahtmise ja siira soovi korral jõudma kuidagigi lähemale kunstivaldkonnale seatud eesmärkide saavutamisele? Tahame või ei, kultuurivaldkonna strateegilise partnerluse toimimiseks ei piisa üksnes lähteülesande ja eesmärgi sõnastamisest. Toetuste kaudu on vaja luua eesmärkide saavutamiseks ka tingimused. Praegu on asi kunstis selgelt kreenis – häid tegijaid, ideid, plaane, kaardistusi ja tegevuskavasid jagub, ent vahendite pool järgi ei tule. Sealjuures teeb valdkond palju ära juba ka kasinates tingimustes. Paraku kulub lihtsalt elus püsimisele täna selgelt liiga palju väärtuslikku ressurssi.
Põhimõtteliselt võiks ju öelda, et kui toetust ei anta või ei anta piisavalt, siis ei ole õigust ka midagi eeldada. Kuid kas me tahame tõesti ainult hädapärast miinimumi? Kordan end, aga kunsti käekäik ei ole või vähemalt ei peaks olema ainult kunstivaldkonna asi. Ja vähemalt seni, kuni me ei ole otsustanud eesmärkidest loobuda (ja miks peakski), tuleb pingutada olukorra parandamise nimel. Isevoolu laskmine ei ole parim strateegia, sest on suur oht, et nõnda ootuste ja reaalsuse vaheline lõhe ainult käriseb.
Hakkame pihta!
Olen sügavalt seda meelt, et arengukavasid ei ole mõtet koostada riiulile tolmu koguma. Ebaaus oleks protsessi taandada ka üksnes “õhu välja laskmise ürituseks” nõnda, et valdkonnal on võimalik end tühjaks rääkida ja mured pannakse ka kirja, aga reaalset tegevusplaani ei järgne. Selleks, et 2030. aastaks päriselt arengut saavutada, tuleb tegutsema hakata juba täna. Äkki on siis ka lootust, et “Kultuur 2040” arengukavasse saame kunstipeatükki kirja hädapärase miinimumi saavutamisest ka veidi krapsakamaid eesmärke.
Kuigi muresid jagub, on viimaste aastate selgelt positiivne areng valdkonna tihedam läbikäimine ja aktiivne arutelu selle üle, kuidas oleks mõistlik kunstielu korraldada. Usun seepärast, et kunstiväli on praegu aegade parimas vormis, et olla ministeeriumile konstruktiivne partner valdkonna toetussüsteemi ülevaatamiseks, ja aeg toetuste korrastamiseks enam kui sobiv. Tegevustoetused on hea koht alustamiseks, sest kunstiasutuste võrgustiku kaudu on võimalik ühtaegu mõjutada valdkonna töötingimusi, regionaalset kättesaadavust ja rahvusvahelist nähtavust, mis kõik on riigi kultuuripoliitika ja -strateegia olulised aspektid.
Mõistagi on praegu selleks kõigeks erakordselt kehv hetk – palju segadust, vähe vahendeid, mitmeid teisi tahtjaid-teemasid ja nii edasi. Aga kas te mäletate, millal see oleks olnud teisiti? Hakkame pihta!
(1) Kultuuri arengukava 2021–2030, kättesaadav Kultuuriministeeriumi kodulehel: https://kul.ee/kultuur2030
(2) Lisaks “Kultuur 2030” arengukavale on olemas ka Kunstivaldkonna arengukava (KUVA) 2021–2025: https://www.eaa.ee/kuva-2021–2025
(3) Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti. – Sirp 10. II 2023: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunsti-rahastus-vajab-kapitaalremonti/
(4) Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu (388 SE) seletuskiri, lk 5
(5) Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevustoetus suureneb. Uudis Kultuuriministeeriumi kodulehel, 29. IX 2023: https://www.kul.ee/uudised/eesti-kaasaegse-kunsti-muuseumi-tegevustoetus-suureneb
(6) Era- ja kohalike omavalitsuste teatrid saavad 4,57 miljonit eurot tegevustoetust. Uudis Kultuuriministeeriumi kodulehel, 4. I 2024: https://www.kul.ee/uudised/era-ja-kohalike-omavalitsuste-teatrid-saavad-457-miljonit-eurot-tegevustoetust
(7) Mööndustega kolm, sest Narva Kunstiresidentuur korraldab ühe tegevusena ka näitusi.
(8) Kadi-Ell Tähiste, Kunstiasutuste Liidu tegevjuht: ebastabiilsuse tõttu loobutakse töötamisest kunstivaldkonnas ja noori ei kasva enam peale. – Eesti Ekspress 17. VI 2023: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120204040/kunstiasutuste-liidu-tegevjuht-ebastabiilsuse-tottu-loobutakse-tootamisest-kunstivaldkonnas-ja-noori-ei-kasva-enam-peale