Kadi-Ell Tähiste ajakirjas KUNST.EE: Loometöö toetamine – mis on tehtud ja kuidas edasi?

Ajakiri KUNST.EE tutvustab tänavu lähemalt loomevaldkonna eripärasid ja süsteemseid lahendusi vajavaid probleeme. Artiklisarjas on juba ilmunud Elin Kardi ülevaade(1) loovisikute sotsiaalkaitse nüanssidest ning Kadi-Ell Tähiste analüüs(2) eraõiguslike kunstikorraldajate tegevuse toetamise kitsaskohtadest. Kadi-Ell Tähiste loometöö toetamisele keskenduvat kultuuripoliitika lähivaadet saab lugeda siit.

Vabakutseliste loovisikute toimetulek on olnud viimastel aastatel pidevalt arutelu all. Diskussioonis järje pidamiseks on hea kokku võtta, mis on viimase aja arengud, kuidas sobituvad vabakutseliste teemad praegusesse poliitilisse konteksti ning – kunstivaldkonna näitel – mis võiksid olla järgmised ambitsioonikad sammud, mille abil olukorda otsustavalt parandada.

Kulka muudatus

Viimase aja kõige silmapaistvam vabakutseliste loovisikute tööd puudutav areng on Eesti Kultuurkapitali (Kulka) seaduse aprilli keskel jõustunud muudatus, millega senine loometöötoetus asendati loometöötasuga(3). Loometöötasu saajaga sõlmib Kulka edaspidi käsunduslepingu ning – nagu seadus ette näeb – tasutakse kõik (loome)töötasuga seotud tööjõumaksud.

Loometöötasu maksmine on piiritletud juhtudega, kui tehakse “konkreetset loomingulist tegevust või tööd, mille eesmärk on luua autori- või esitajaõiguse alla kuuluv teos”.(4) Ehk lihtsustatult, tehakse konkreetse väljundi ja tulemusega (näiteks raamat, etendus, näitus, heliteos jne) loomingulist tööd. Maksude tasumise eesmärk on ühest küljest loovisikutele tööjõumaksudega seotud sotsiaalsete garantiide pakkumine, kuid teisalt loometöö tasustamise viimine kooskõlla Eestis ükskõik millise muu töö tegemisel kehtiva seadus- ja maksuruumiga.

Kõige paremini aitab muudatuse tausta selgitada seaduse muutmise eelnõu seletuskiri: “Loometöötasu kasutuselevõtuga sisustatakse töötamise iseloomuga tegevus sellele vastava õiglase sisu ja vormiga. Inimesega sõlmitakse käsundusleping, millega kaasneb sotsiaal-, tulumaksu- ja töötuskindlustusmaksu ning tulumaksu tasumise kohustus. Maksude ja maksete tasumisega tekivad inimesele vastavad tagatised. Sellisel kujul on lahendus kooskõlas üldise, kõikides valdkondades kasutatava lahendusega. (5)

Tsitaadi viimane lause võtabki kokku asja tuuma – kui teistes eluvaldkondades ei saa me valida, kas töötamisega seotud makse maksta või mitte, siis miks see peaks teisiti olema kultuurivaldkonna ja loometöö puhul. Tegemist on niisiis põhimõttelise ja märgilise sammuga loometöö tunnustamisel tööna, mis lisaks (mitte sugugi vähetähtsale) sümbolväärtusele kasvatab vabakutseliste loovisikute sotsiaalset turvatunnet.

Kulka seaduse muudatuse mõte on positiivne ja eesmärk hea, kuid samal ajal ei tasu unustada, et tegemist on ikkagi vaid ühe toetusliigi täpsustamisega ja sellele korrektse õigusliku raami andmisega. Kõiki vabakutseliste loovisikute õiglase tasustamise ja sotsiaalsete garantiide probleeme see kindlasti ei lahenda. Tegemist võiks teoreetiliselt olla murrangulise arenguga, kui Kulkal oleks võimalik kõigile professionaalsetele vabakutselistele loovisikutele piisavas mahus loometöötoetusi tagada.

Reaalsuses see nii aga ei ole – selged piirid seavad nii kapitali ülesanded kui ka rahaline võimekus. Lisaks loometöötoetustele jätkab Kulka kõikide teist liiki toetuste (projektitoetuste, tegevustoetuste, elutöö-, juubeli-, ravimi- ja matusetoetuste, stipendiumite ning preemiate) väljaandmist ning sihtkapitalid peavad ka edaspidi oma otsuste kaudu püüdma parimal moel tagada kultuurivaldkondade mitmekülgset arengut.

Muudatuse elluviimiseks on ette nähtud täiendavad rahalised vahendid, mis tulevad nii Kulkale laekuva hasartmängumaksu täiendavast suunamisest sihtkapitalide käsutusse kui ka 2024. aastast jõustunud tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõusudest. Lisarahata oleks uue korra ellu rakendamine ilmselt väga keeruline kui mitte võimatu, sest seni maksuvabadele netosummadele lisanduvad edaspidi ka tööjõumaksud.

Kui kõik läheb hästi, on 2024. aastal lisa oodata ca 2 miljoni euro mahus(6), aga seda kõigi sihtkapitalide peale. On selge, et see summa aitab ennekõike katta lisanduvate tööjõumaksude koormat, kuid prognooside kohaselt ei ole oodata loometöötasude arvu kasvu tasemele, mis lubaks ära katta kogu professionaalses kultuurisfääris vabakutseliste poolt tehtava töö.

Järgmised sammud loovisikute süsteemi uuendamisel

Tõsiasja, et Kulka seaduse muudatuse näol on tegemist kõigest ühe tükiga suuremas loovisikute elujärje parandamise pusles, möönavad otsustajad isegi (7). Seepärast loodan, et jätkuvalt on jõus Kultuuriministeeriumi vabakutseliste loovisikute süsteemi uuendamise plaan ambitsioonika eesmärgiga luua “ei rohkem ega vähem kui Euroopa parim süsteem kõigile vabakutselistele”(8). Kuigi veidi murelikuks teeb, et vastavat alamlehte ministeeriumi veebis pole mõnda aega uuendatud (näiteks on seal jätkuvalt üleskutse, et tagasisidet poliitikamuudatuste lähtealusele dokumendile oodatakse kuni 18. IX 2023 – see kuupäev oli artikli kirjutamise hetkel umbes kaheksa kuud tagasi), tahaksin säilitada optimismi, et Kulka muudatus ei jää nüüd pikaks ajaks viimaseks positiivseks sammuks sellel teekonnal.

Ministeeriumi aktiivsus valdkondlike poliitikate kujundamisel sõltub olulisel määral kultuuriministri ja laiemalt valitsuse fookustest. Näiteks on kultuuriminister Heidy Purga oma prioriteedina välja toonud loomemajanduse arendamise, rahvusvahelise nähtavuse kasvatamise ja kultuuri kaudu Eesti maine tõstmise.(9) Leian, et värskendav ja vajalik on vahepeal rääkida ka kultuuri majanduslikust mõjust ja selle olulisest rollist Eesti tutvustamisel maailmas.

Samas on tähtis meeles pidada, et nii toimiva loomemajanduse kui ka rahvusvahelise konkurentsivõime esimeseks eelduseks on kõrgel tasemel (kunsti)looming. Seetõttu on neis aspektides edukas kultuurielu otseses sõltuvused loovisikute käekäigust, seda eriti järjest keerulisemaks muutuvas majanduskeskkonnas. Näiteks äsja Veneetsia biennaalil säranud ja paljude rahvusvaheliste väljaannete fookusesse jõudnud kunstnik Edith Karlson on mitmes intervjuus rõhutanud kunstnikupalga olulisust loomingulise pühendumise toetajana (10). Nii nagu igas teises eluvaldkonnas, tagab ka loomingus parimad tulemused see, kui võimaldame tipp-professionaalidel pidevalt ots otsaga kokku tulemise pärast muretsemise asemel loometööle keskenduda.

Loovisikute toetamine ja neile sotsiaalse turvatunde tagamine ei tohiks olla vastuolus ka laiemalt valitsuse kokkulepete ja ühiste eesmärkidega. Neid kokku võtvas koalitsioonilepingus on öeldud: “Võtame eesmärgiks parandada loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi. Kaasajastame loovisikute ja loomeliitude seaduse. Avaliku sektori kultuuriasutustes ja avaliku sektori poolt finantseeritud loometöö tasustamise osas võetakse suund töötasuvormidele, millega kaasnevad tööandjapoolsed maksude tasumised ja sotsiaalsed garantiid.”(11) Kuivõrd ambitsiooniks on võetud süsteemse muudatuse ellukutsumine, võiks küsida, millised sammud lisaks Kulka seaduse muudatusele viiksid probleemide lahendamisele lähemale.

Kunstivaldkonna vaade

Vähemalt kunstis on vabakutseliste loovisikute toimetulekut puudutav aktiivne diskussioon käinud juba mõnda aega. Tulenevalt valdkonna eripärast puuduvad meil traditsioonilised tööandja-töötaja suhted. Olles üks suurema vabakutseliste osakaaluga loomealasid, iseloomustab kunstivaldkonda samal ajal vähene riigiasutuste või märkimisväärse püsitoetusega organisatsioonide arv. Oluline osa professionaalsest näitusetegevusest on olemuslikult mittetulunduslik ja niisiis otseselt sõltuv avaliku sektori, praktikas enamasti Kulka projektitoetustest. Seega on igati paslik küsida, kuidas kunstivaldkonnas täita koalitsioonilepingu eesmärki ehk saavutada avaliku sektori poolt finantseeritud loometöö tasustamine sotsiaalseid garantiisid võimaldaval viisil ning õiglaselt ehk tegelikku tööpanust arvestavalt.

2021. aasta alguses avaldasid vabakutseliste loovisikute huvikaitse spetsialistid Maarin Ektermann ja Airi Triisberg omaalgatuslikus korras sündinud “Õiglaste tasumäärade ettepaneku kunstivaldkonnale”.(12) Ettepaneku aluseks olid fookusgrupi arutelud kunstivaldkonna praktikutega ning see kaardistas näituste valmimisega seotud, enamasti erinevate vabakutseliste kunstitöötajate (kunstnike, kuraatorite, kujundajate, installeerijate jt) tehtava töö mahtu. Selge soovitus oli viia vabakutseliste tasud senisest oluliselt paremini kooskõlla tööpanusega ning tasumäärade kujundamisel võtta aluseks kultuuritöötaja miinimumpalk. Valdavalt olid ettepanekud suunatud näituseasutustele ning nenditi, et süsteemi ellurakendamiseks on vaja laiapõhjalist koostööd ning institutsionaalseid muutusi.

Kunstivaldkonna, sealhulgas kunstiorganisatsioonide tegevuse toetamine on täna paraku lünklik ja ebapiisav. (13) On selge, et praeguste rahaliste vahendite ümberjagamine süsteemset muutust kaasa ei too. Valdkondlikud kokkulepped ja hea tahe on vaieldamatult tähtsad, aga neist üksi ei piisa – nii nagu loometöötasude sisseviimine Kulkas, nõuavad muudatused kunstnike loometöö tasustamisel lisaraha. Läbi tuleb mõelda ka eesmärgi täitmise praktiline pool.

Eelnevast lähtuvalt võttis Kunstiasutuste Liit (KAEL) piltlikult üle Ektermanni ja Triisbergi edasi antud teatepulga, et hinnata nii lisaraha vajadust kui ka läbi mõelda praktilised lahendusskeemid, kuidas kunstnike tasustamist korraldada. Selleks pani KAEL 2023. aasta keskpaigas kokku töörühma, mis asus formuleerima ettepanekut kunstnike tasustamise süsteemi loomiseks. Arutelude algpunktiks sai varemgi avalikkuses kõlanud, aga seni üsna abstraktseks jäänud idee luua näitusetasude toetusmeede.

Töörühm moodustus KAELa liikmete baasil ja vabatahtlikkuse alusel, kuid seda kokku pannes oli oluline, et esindatud oleksid võimalikult erinevate kunstiasutuste seisukohad. Nii kuulusid sinna esindajad viiest näitusi korraldavast asutusest: Kogo galerii, Telliskivi Loomelinnak, Tartu Kunstnike Liit/Tartu Kunstimaja, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) ja Kumu kunstimuuseum. Töörühma mõtteid said täiendada ja tagasisidestada kõik KAELa teised liikmed (kokku on KAELas 34 liikmesorganisatsiooni) ning mõttevahetusse panustasid ka Ektermann ja Triisberg. Lisaks kohtus töörühm Soome näitusetasude toetusvooru ellukutsujatega, et nende kogemusest õppida.

Annan järgnevalt lühiülevaate KAELa ettepaneku võtmeaspektidest.

Miks on kunstnikutasude toetussüsteemi vaja?

Viimastel aastatel valminud vabakutseliste loovisikute toimetulekut kaardistanud uuringud (14) viitavad üheselt, et kunstnike töö ei ole täna enamasti õiglaselt ja töömahule vastavalt tasustatud ning (suuresti eelnevast tulenevalt) puudub kunstnikel sageli ligipääs sotsiaalsetele garantiidele ja/või on see lubamatult lünklik. Vajadust korrastada ja parandada vabakutseliste kunstnike töö tasustamise praktikaid toob ühe peateemana välja kunstivaldkonna arengukava “KUVA 2021–2025” ning ka visioonidokumendi “Kultuur 2030” üks kunstivaldkonna poliitikasoovitusi on viia näitusetegevuse rahastamine paremini kooskõlla tegevuste elluviimiseks vajalike realistlike kuludega ja tagada töö väärikas tasustamine.

Õiglaste, st piisava suurusega ning töö mahule ja iseloomule vastavate tasude tagamise küsimus vabakutselistele loovisikutele on kunstivaldkonnas seega täna prioriteet. Probleemi lahendamine ei sõltu paraku üksi valdkonna organisatsioonide (ehk suuresti samuti vabakutseliste tööandjate) tahtest ja teadlikkusest.

Kunstiorganisatsioonide eelarved on väikesed ja ülipingelised, mis ei võimalda sageli juba praegu maksulävendit ületavate tasude maksmist. See ei puuduta üksnes eraõiguslikke kunstikorraldajaid, vaid ka riigi asutatud kunstiinstitutsioonide eelarvetesse ei ole nüüdisaegset kunstnikutasude maksmise praktikat ja inimeste ootusi arvestavaid vahendeid lisandunud. Selle asemel on levinud tasude maksmine, mis on ühekordsed ja mille suurus piirdub sageli mõnesaja euroga. Tasud ei küündi sageli riikliku alampalgani, rääkimata kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgast.

Eelnev tuleneb kunstivaldkonna süsteemsest alarahastusest: valdkonna organisatsioonidele kättesaadavad tegevus- ja projektitoetused on ebaühtlased, ebapiisavad ega vasta sageli näituste teostamise tegelikele kuludele. Valdkonda tervikuna iseloomustab tegutsemine turutõrkelises keskkonnas, kus näituste väljatoomisega seotud kulude katmiseks (sealhulgas kõigi kaasatud osapoolte tasustamiseks) ei ole realistlik loota piletitulule või näiteks üksikteoste müügile. Seega on organisatsioonide võimekus vabakutseliste loovisikute tasustamiseks otseselt seotud neile kättesaadavate avalike toetustega ning probleemide lahendamise võti on avaliku rahastuse suurendamine.

Vajalik on kunstnikutasude subsideerimine ehk üksnes tasudeks mõeldud sihtfinantseeritavate toetuste eraldamine professionaalsetele kunstinäituste korraldajatele. Kunstnikutasude subsideerimine ei ole rahvusvahelises plaanis erakordne, lähiriikidest kasutatakse sellist süsteemi näiteks Soomes.(15) Ühe võimaliku lahendusena pakub avaliku tellimuse ehk nn subsideeritud töökohtade formaadi kunstile kui “puuduvate institutsionaliseerunud tööandjatega” valdkonnale välja ka Kultuuriministeeriumi dokument “Loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse parandamine. Kokkuvõte kaasamisest ning ülevaade välja pakutud lahendustest”.(16)

Siinkohal on oluline märkida, et Eesti Kunstnike Liit annab alates 2015. aastast Kultuuriministeeriumi toel välja kunstnikupalku, kuid kunstnikupalga eesmärk on ennekõike võimaldada pikemaajalist erialast pühendumist ega ole seotud konkreetsete näituseprojektidega. Samuti on kunstnikupalkade arv väga piiratud – alates meetme loomisest pea kümme aastat tagasi on kokku sõlmitud 49 kolmeaastast töölepingut. Võrdluseks ja kontekstiks: rahandusministeeriumi andmetel oli 2022. aasta seisuga näiteks teatrites 1440 avalikest vahenditest toetatud töökohta (17), millest suure osa moodustavad selle valdkonna loovisikud (näitlejad, lavastajad).

Kuidas kunstnikutasude subsideerimist korraldada?

Vabakutseliste kunstnike tasustamise probleeme on kõige loogilisem lahendada kunstiinstitutsioonide eelarvetesse tehtavate sihtfinantseeritavate eraldiste kaudu. Ehk lihtsamalt öeldes: tuleks luua toetusmeede, kust näituseasutused saaksid taotleda raha ainult kunstnikele tasude maksmiseks. Sellist toetusvooru võiks hallata Kultuuriministeerium või alternatiivselt saaks vooru luua ka mõne kunstiasutuse juurde, mis ei tegele näituste korraldamisega, näiteks valdkondlikud (arendus)keskused või liidud.

Täiesti uue toetusmeetme loomise kõrval oleks vähemalt teoorias võimalik probleemi lahendada ka Kultuurkapitali kaudu. Näiteks oleks võimalik sisse viia reegel, et näituseprojektide puhul saaks teatud osa eraldatud vahenditest kasutada ainult kunstnikutasude ja tasudega kaasnevate tasude maksmiseks. Teine võimalus oleks minna ka asutustest mööda ja suurendada Kulka jagatavate loometöötasude arvu nii, et Eestis toimuv professionaalne näitusetegevus oleks kunstnike vaatest töötasude mõttes kaetud.

Toetussummade väljaarvestamisel on mõistlik rakendada Triisbergi ja Ektermanni välja pakutud töömahust lähtuvat mudelit, mille kohaselt peab kunstnikutasu suurus igal üksikul juhul olema kooskõlas tehtava töö hulgaga. Konkreetse näituse välja toomiseks kuluv töömaht sõltub näiteks näitusepinna suurusest, korraldatava näituse mahukusest, näitusepinna meeskonna suurusest ja panusest näituse ettevalmistusse ning sellest, mis mahus eksponeeritakse uusi teoseid.

Olenevalt asjaoludest võib ühe näituse ettevalmistamine võtta eelduslikult 0,5–9 kuud. Kusjuures siin on mõeldud töömahtu taandatuna täistööajale (täistööaeg on kaheksa tundi päevas, 40 tundi nädalas, 21–22 tööpäeva ühe kuu kohta), mitte aga ettevalmistustöö kestvuse kuude arvu. Nii võib näituse eeltöö toimuda pikema perioodi jooksul, kuid töömaht selle kestel jaguneda ebaühtlaselt, muuhulgas näiteks nii näitusepinna muude projektide kui ka kunstniku teiste projektide ja töökohustuste tõttu.

Ühe töökuu kohta makstava summa puhul tuleks aluseks võtta kultuuritöötaja miinimumpalk. Samuti on oluline, et näitusepind oleks valmis panustama omafinantseeringu korras teatud osa kunstnikutasust ning näituse ettevalmistustööks kuluvate kuude arvu hindamise aluseks oleks kunstniku ja näituseasutuse vahel sõlmitud eeldatava töömahu kokkulepe. Näituseasutusi tuleks lugeda tinglikult kunstnike tööandjateks ehk nende töö tellijateks ning tasu väljamaksmine peaks toimuma käsunduslepingu alusel, millega kaasneb ka sotsiaalseid garantiisid tagavate tööandjamaksude maksmine.

Mis mahus näitusetegevust toetada?

Mis iganes praktiline lahendusviis valida, on selge, et ettepaneku ellurakendumiseks on vaja kunstnikutasude subsideerimisele suunatud lisaraha. Kuid mis oleks mõistlik ja samas piisav maht?

Üks mure, mis kunstnikutasude toetusmeetme teemal diskuteerides tõstatub, on küsimus, kas tõesti tuleks “kinni maksta” kõik Eestis toimuvad näitused, mida statistika andmetel toimub aastas 800–950. (18) Vastus on ei. Kuigi näituseid on põhimõtteliselt võimalik korraldada erinevates tingimustes, on oluline toetada püsivat ja professionaalset näitusetegevust, millega kaasneb kunstniku ja näitusekorraldaja sisuline koostöö ning mille puhul pakutakse publikule kontseptuaalselt terviklikke näituseelamusi.

Töörühma hinnangul peaks professionaalne näitusekorraldaja, keda ettepanek puudutaks, vastama järgmistele kriteeriumitele:

1.1. Näituste korraldamine on organisatsiooni põhitegevus või üks olulisemaid põhitegevusi (näiteks on toodud välja asutuse põhikirjas ühe põhilise tegevussuunana).
1.2. Näitusetegevus on avalik, püsiv ja järjepidev.
1.3. Näitusekorraldajal on sõnastatud programmi koostamise põhimõtted.
1.4. Näitusetegevuseks on eraldi ruum.
1.5. Näituseruumis on vastav sisseseade.
1.6. Näitusekorraldaja teeb esineva(te) kunstniku/kunstnikega koostööd näituse eel, ajal ja pärast näitust. Näitusega seoses pakutakse kunstnikule tugiteenuseid – näituse ettevalmistus, ülespanek ja mahavõtt, näituse kohta info levitamine jms.
1.7. Näitusel toimub publikuprogramm.
1.8. Näitusetegevuseks on organisatsioonil eraldi eelarverida, mille maht on piisav professionaalseks näitusekorralduseks.

Oluline lisatingimus on ka, et kunstnik ei pea näituse eest näituse korraldajale maksma renti ega muid näituse korraldamisega seonduvaid tasusid.

Arvestades Eestis professionaalsel tasemel produtseeritavate näituste arvu ja profiili, kuluks kunstnike töö piisavas mahus kompenseerimiseks töörühma hinnangul umbes 2,5–3 miljonit eurot aasta kohta. Kalkulatsiooni aluseks on võetud Eestis tegutsevad ja eelpool toodud kriteeriumitele vastavad kunstipinnad ning välja on arvutatud eelduslikud aastased toetussummad nende suuruse, näituste aastase arvu, näituste eeldatava mahukuse (sealhulgas, kas harilikult on ülekaalus uusproduktsioon või varasemate teoste näitamine) ja omafinantseeringu võimekuse põhjal. Hinnang on kujunenud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse koondatud 2020. ja 2021. aasta näitusestatistika (arvestades sealhulgas, et tegemist oli COVID-19 piirangute aastatega), KAELa liikmete seas 2022. aasta kohta läbi viidud küsitluse ning kunstiasutuste programmide kohta avalikult kättesaadavate andmete põhjal.

Mis edasi?

Nagu mainitud, on plaanis kunstnikutasude ettepanek lähiajal lõplikult sõnastada-vormistada ning seejärel saab seda lähemalt tutvustada nii (kunsti)avalikkusele kui ka rahastamise eest vastutajatele. Mitmed eelpool välja toodud teemad on ettepanekus pikemalt lahti kirjutatud ning täiendatud näidetega.

Arusaadavalt on praeguses majanduskliimas keeruline uutele ettepanekutele toetust pälvida ning põhimõtteliselt tuleks rahul olla isegi olukorraga, kui senist rahastust ei kärbita. Samas peab väga tõsiselt suhtuma vabakutseliste loovisikute toimetulekut puudutavate uuringute järeldustesse ja kuulata tähelepanelikult ka seda, mida räägivad meie tippkunstnikud ise.

Keegi ei ütle, et “külmetava kunstniku” seisund oleks kuidagi eriliselt inspireeriv. Vastupidi, head hoogu annab hoopis teadmine, et tehtavat tööd väärtustatakse ja mingiski perspektiivis on stabiilsus tagatud. Seega: kui tahame päriselt tagada avalike vahendite eest valmiva kultuuritöö õiglast tasustamist, peaks kunstnikutasude meedet tõsiselt kaaluma. Veel enam, tuleks arvestada, et tegemist ei ole rahvusvahelises plaanis erakordse ideega. Moel või teisel toetatakse süsteemselt kunstnikutasusid mitmetes riikides, mistõttu on tegemist ka rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamise ja edendamise poolest adekvaatse mõttega.

Igal juhul on kõige olulisem, et pärast Kulka seaduse muudatuse jõustumist ei raugeks loovisikute olukorra parandamise ind. Kui täiesti uue süsteemi loomine tundub praegustes oludes liiast, siis on alati võimalik muudatusi järkjärguliselt juurutada. Näiteks kunstnikutasude puhul alustada sellest, et tagada tasude mahupõhine rahastus riigi enda asutatud või riigi püsitoetusel olevates asutustes ja/või ettepanekut pilootprojekti vormis üksikutes näitusemajades katsetada.

(1) Vt lähemalt: Elin Kard, “Ravikindlustus kõigile!” – milleks? – KUNST.EE 2023, nr 4 erilisa “Ravikindlustus kõigile!”, lk 1–4.
(2) Vt lähemalt: Kadi-Ell Tähiste, Tegevustoetused eraõiguslikele kunstikorraldajatele – milleks? – Kunst.ee 2024, nr 1 erilisa “Ravikindlustus kõigile!”, lk 1–4.
3) Kultuurkapital saab tagada vabakutselistele edaspidi koos töötasuga ka sotsiaalsed garantiid. – Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) kultuuriportaal 20. III 2024: https://kultuur.err.ee/1609288098/kultuurkapital-saab-tagada-vabakutselistele-edaspidi-koos-tootasuga-ka-sotsiaalsed-garantiid.
(4) Kulka koduleht. Selgitusi loometöötasu taotlejale: https://kulka.ee/uudised/selgitusi-loometootasu-taotlejale.
(5) Kulka seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu (388 SE) seletuskiri, lk 10: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0984addc-1900-4a8f-aaf0-46e9b2831709/Eesti%20Kultuurkapitali%20seaduse%20ja%20hasartm%C3%A4ngumaksu%20seaduse%20muutmise%20seadus.
(6) Lauri Variku intervjuu Kulka juhi Margus Allikmaaga. – ERR Uudis+ 21. III 2024: https://vikerraadio.err.ee/1609275785/uudis-lauri-varik/65210a9849107541c975369008775dec
(7) Heidy Purga: kultuuripoliitikat ootab ees põhimõtteline muutus. – ERR.ee 20. III 2024: https://www.err.ee/1609287717/heidy-purga-kultuuripoliitikat-ootab-ees-pohimotteline-muutus.(8) Vabakutseliste loovisikute süsteemi uuendamine. – Kultuuriministeeriumi veeb: https://www.kul.ee/LLSVTK.
(9) Heidy Purga: vaatame värske pilguga otsa loomemajandusele. – Kultuuriministeeriumi veeb 22. I 2024: https://www.kul.ee/uudised/heidy-purga-vaatame-varske-pilguga-otsa-loomemajandusele.
(10) Vt näiteks: Bianka Soe, Seljaaju kunstnik Edith Karlson: päris kunstnik ei pikuta barett peas, vaid rügab hullult tööd teha. – Edasi.org 23. IV.2024: https://edasi.org/221924/seljaaju-kunstnik-edith-karlson-paris-kunstnik-ei-pikuta-barett-peas-vaid-rugab-hullult-tood-teha-kunst-kodudes/.
(11) Koalitsioonilepe 2023–2027, alapeatükk “Kultuur”, punkt 7: https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe#kultuur.
(12) Õiglaste tasumäärade ettepanek kunstivaldkonnale (Maarin Ektermann & Airi Triisberg, 2021): https://drive.google.com/file/d/17DpQeLDIrUcPae2GHkS6gblqLevKzU7Q/view.
(13) Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel. – Sirp 22. III 2024: https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunsti-rahastus-on-ikka-veel-kapitaalremondi-ootel/.
(14) Vt lähemalt: “Vabakutselised loovisikud, nende majandusliku toimetuleku mudelid ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavus” (Praxis, 2021) ja “Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine” (Civitta Eesti AS, 2023).
(15) The Finnish Museum Agency is expanding the exhibition fee subsidy for visual artists to a larger group of applicants. – Museovirasto veeb: https://www.museovirasto.fi/fi/ajankohtaista/museovirasto-laajentaa-kuvataiteilijoiden-nayttelypalkkioavustusta.
(16) Vt lähemalt: “Loovisikute toimetuleku ja sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse parandamine. Kokkuvõte kaasamisest ning ülevaade välja pakutud lahendustest.” – Kultuuriministeerium, 2023, lk 57
(17) Rahandusministeerium. Avaliku sektori statistika: https://www.fin.ee/riigihaldus-ja-avalik-teenistus-kinnisvara/riigihaldus/avaliku-sektori-statistika#valitsussektor.
(18) Eesti kunstinäituste statistika (2015–2023), Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse veeb: https://cca.ee/eesti-kunstinaituste-statistika/2021-2.