Kadi-Ell Tähiste Eesti Päevalehes kunstnikutasude ettepanekust

Kunstiasutuste liit andis kultuuriministrile üle ettepaneku näitusetasude süsteemi loomiseks. „Nii tekiks lõpuks arusaam, et kunstiloome on päris töö,“ ütles kunstiasutuste liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste intervjuus Eesti Päevalehele.

Kuidas jõudsite ettepaneku loomise ja üleandmiseni? Kas selle taga oli mõni märgiline sündmus või hetk?

See on ühe suurema protsessi kulminatsioon. Kultuuriministeeriumis on viimastel aastatel aktiivselt loovisikute olukorda kaardistatud. Muu hulgas on tehtud ka kaks põhjalikku uuringut, mis näitasid, et vabakutselistel loovisikutel on üsna keeruline toime tulla ja saada oma töö eest väärilist tasu, aga eriliselt paistis seal silma kunstivaldkond.

Ettepaneku eellugu on seotud meie enda valdkonna kahe inimesega – Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergiga –, kes on kunstitöötajad ja vabakutseliste loovisikute teemal minu hinnangul eksperdid. Nad viisid omal algatusel mõned aastad tagasi läbi fookusgrupiuuringud, kaardistades meie valdkonna hetkeseisu.

Nende töö tulemusena valmis „Õiglaste tasumäärade ettepanek kunstivaldkonnale“, mis kaardistas, kui palju kulub aega erinevat tüüpi näituste loomiseks. Kunstiasutuste liidu ettepanek tugineb suuresti nende tehtud tööle. Samas kaardistasime ka omi mõtteid ja lisasime asutuste vaate. Tegime ka summa kohta ettepaneku, kuidas kunstiasutuste kaudu neid probleeme lahendada saaks.

Kas minister Heidy Purga oli vastuvõtlik süsteemi muutmise ideele? Kuidas ta sellele reageeris?

Meil oli ministriga väga sisukas arutelu, käisime koos läbi mitu analüüsi võtmekohta. Kuna loovisikute ja loomeliitude seaduse uuendamise protsess on praegu ministeeriumist edasi liikumas parlamentaarse arutelu faasi, tervitas ta väga seda ettepanekut. Loodan, et meie sisend soodustab edasisi arutelusid ja aitab täpsustada seda laialivalguvat probleemi.

Kui suurt mõju näitusetasude süsteem kunstivaldkonnale avaldaks?

Mõju oleks väga suur, sest meie kunstnikud saaksid lõpuks väärilise tasu oma töö eest muuseumites, galeriides ja teistes näituseasutustes. Näitusetasu kehtestamine pole mitte ainult sümboolne samm, vaid oluline samm ka loometöö tunnustamise poole. Nii tekiks lõpuks arusaam, et kunstiloome on päris töö.

Näitusetasu aitaks kunstnikel keskenduda oma professionaalsele tööle, milles nad on kõige tugevamad ja millega nad panustavad meie kultuuri. Praegu on tasud ebaühtlased, pigem väikesed ja sageli ühekordsed, mistõttu on paljud kunstnikud sunnitud toimetuleku nimel tegelema kõrvaltegevustega. Kui näitusetasud oleksid piisavad ja stabiilsed, ei peaks kunstnikud oma töö eest enam peale maksma ja nende sotsiaalne kindlustatus paraneks. See omakorda leevendaks ka ravikindlustuse või pensioniga seotud probleeme. Kokkuvõttes oleks see ühiskonnale odavam kui praegune süsteem, kus probleemid kuhjuvad ja toetusmehhanismid jäävad hilisemaks kriisilahenduseks.

Oluline on ka regionaalne mõju: kõrgetasemelise kaasaegse kunsti kättesaadavus üle Eesti paraneks. Praegu jääb väiksematesse galeriidesse ja muuseumitesse näituste toomine tihti ära, kuna see on kunstnikele liiga kulukas. Näitusetasusüsteem aitaks seda probleemi lahendada ja looks olukorra, kus kultuuriloome ühiskondliku hüvena ei oleks rahaliselt kunstnikele koormav.

Näitusetasusid vajab ennekõike see osa kunstiväljast, mis ei ole turumajanduslikult isemajandav. Oksjonimajad ja osa kommerts-kunstiväljast saavad ise hakkama, näitusetasude ettepanek puudutab ennekõike mittetulunduslikku näitusetegevust ja kultuuriruumi avaliku hüve loomist. Näiteks teatrite puhul arvestatakse toetuste jaotamisel sellega, kui palju inimesi panustab lavastuste loomisse – sama põhimõtet võiks rakendada ka näituste puhul, kus praegu kaetakse sageli vaid otsesed tootmiskulud, kuid mitte kunstnike töö.

Kas teil on kõhklusi, et ettepanek ei lähe läbi, või olete pigem kindlad?

Loomulikult on kõhklusi, sest riigi rahaline seis ei ole praegu kiita. Samas tasub rõhutada, et see ettepanek ei ole tehtud tühjalt kohalt. Kultuuriminister on avaldanud soovi keskenduda järgmisel aastal kultuuritöötajate tasustamise ja palkade küsimustele. Seega on ettepaneku mõte ja ajastus seotud laiemalt kultuuritöötajate probleemidega.

Loodame, et suudame debatis juhtida rohkem tähelepanu vabakutselistele, teema võiks saada rohkem kaalu koos üldise kultuuritöötajate tasustamise aruteluga.

Oluline on ka märkida, et ettepanek ei ole seotud ainult loovisikute ja loomeliitude seaduse uuendamisega, vaid on osa laiemast loovisikute süsteemi kaasajastamisest. Ministeerium on ka ise võimalikke lahendusi kaardistanud ning just kunstivaldkonnas, kus puuduvad klassikalised institutsionaalsed tööandjad, on üheks lahenduseks peetud töötasude subsideerimise meetme loomist. Meie ülesanne on selgitada, mida see meie valdkonnas tähendaks.

Kuidas positsioneerib Eesti end kultuuripoliitikas võrreldes teiste Euroopa riikidega?

Jah, meile küll öeldakse tihti, et Eesti on kultuuri toetamise poolest eesrindlik, sest võrreldes teiste riikidega läheb proportsionaalselt suurem osa riigieelarvest kultuurile. Kuid tuleb tähele panna, et need arvud hõlmavad ka religiooni ja sporti. Kultuuri toetamise mehhanismid on riigiti väga erinevad.

Paistame silma näiteks kunstnikupalgaga – see on rahvusvaheliselt huviäratav ja ennast tõestanud meede. Paljud väliskolleegid küsivad selle kohta ja see meede on tõesti ajahambale vastu pidanud. Samas, kui vaatame laiemalt, siis väikese riigi ja selle kultuuri ülalpidamine ongi kallis. Eesti keelt ja kultuuri tuleb rohkem toetada, sest eratarbijaid, kellele seda suunata, on vähe.

Teine oluline aspekt on see, et Eesti on kultuuriliste katkestuste tõttu olukorras, kus meil ei ole välja kujunenud suurt metseenide võrgustikku ega kultuuri eratoetamise harjumust. Paljudes riikides on võimsad eramuuseumid ja märkimisväärsed erakapitalil põhinevad algatused. Meie kultuur vajab riigi tuge, et säilitada kvaliteet ja elujõulisus.

Kunstnikutasude toetussüsteemi elluviimiseks on kunstivaldkonnal teie uuringute kohaselt vaja 2,5–3 miljonit lisaeurot avaliku sektori toetust. Kuidas jõudsite selle summani?

Sellel teemal tekib sageli üks ja sama korduma kippuv küsimus, kas see muudatus tähendab, et kõik Eestis toimuvad näitused tuleks „kinni maksta“.

Eestis toimub tõepoolest väga palju näitusi. Kaasaegse kunsti Eesti keskuse (KKEK) andmetel oli neid eelmisel aastal 950. Selge on see, et kõiki neid näitusi ei ole võimalik, mõistlik ega ka vajalik riiklikult toetada. Meie hinnangul võiks toetada püsivat ja professionaalset näitusetegevust, millega kaasneb kunstniku ja näitusekorraldaja sisuline koostöö ning mille puhul pakutakse publikule kontseptuaalselt terviklikke näituseelamusi.

Proovisime oma visioonis kaardistada kohti, mis nendele tingimustele vastasid. Uurisime näiteks seda, mitu näitust nad aastas korraldavad, millist tüüpi näitused need on, kas näitused esitlevad uut loomingut või kalduvad pigem varem valmis oleva loomingu suunas. Nende andmete baasil arvutasime näituste valmimiseks vajaliku aja ja korrutasime läbi kultuuritöötaja miinimumpalgaga. Nii see arv tekkis.

Millised on kitsaskohad kunstiasutuste eelarvetes?

Kahjuks on olukord viinud selleni, et programme ja kunstinäitusi tuleb edasi lükata. Muuseumid on vähendanud rahvusvahelist koostööd, millest on kahju, sest teatud näitusi saavad Eestisse tuua ainult muuseumid. Samuti on näituste ettevalmistamine pikaajaline töö ja edasilükkamised võivad viia töö osalise kaotsiminekuni.

Kunstiasutused on alati olnud äärmiselt säästlikud, kuid praeguses olukorras ei ole enam midagi kokku hoida. Siiski loodame koos kultuuriministeeriumiga luua strateegilisi lahendusi elava kunstielu tagamiseks.

Kuidas saaks tavainimene kunstnikke toetada?

Kaasaegse tipptasemel näituse valmimine on pikaajaline ja vaevanõudev protsess. Näituse väljatoomist võib võrrelda muusikute valmistumisega kontserdiks või näitleja valmistumisega etenduseks – midagi ei sünni lihtsalt sõrmenipsust. Inimesed võiksid seda rohkem teadvustada.

Kunstivaldkond toimib praegu peamiselt olemasolevate vahenditega, aga rahastussüsteem on puudulik. Näiteks Eesti kultuurkapitali kunsti sihtkapital saab rahuldada vaid umbes 30% laekunud taotlustest. Ka kultuuriministeeriumi eraldatavatest toetussummadest ei piisa, et kunstnike panust vääriliselt tasustada. Süsteemi sees raha ümberjagamine ei toimi, väljastpoolt tulevate sihtfinantseeringuteta pole võimalik seda probleemi lahendada.

Eestis pole kunstimuuseumid ja näituseasutused suunatud näitustel eksponeeritavate teoste müümisele. Asutused toimivad mittetulunduslikul alusel. Kunstituru kaudu näituste finantseerimise küsimusi lahendada ei saa, sest suur osa kunstist ei ole otseselt kommertslik ning eragaleriide müügitulu muuseumite ja kunstimajade eelarvet ei kasvata. Sarnaseid probleeme esineb ka mujal maailmas. Näiteks Soomes algatati mõne aasta eest samuti näitusetasude meede, kuid „võluvitsa“, mis kõik probleemid lahendaks, pole leitud.

Sandra Jõgeva kirjutas Postimehe arvamusloos nõnda: „Kirjanikupalga žürii koosnes seekord kirjanikest endist, mitte kirjandusala ametnikest – kirjanike liidu uue juhi Maarja Kangro poolt sisse viidud muudatus. Äkki prooviks seda lähenemist kunstnikega ka?“ Kuidas sellesse ettepanekusse suhtute?

Kunstnikupalga komisjoni koosseisu üle otsustab Eesti kunstnike liit. Neil on ministeeriumiga kokkulepe, et žüriisse kaasatakse nii loovisikuid kui ka institutsioonide esindajaid. Ka seekord oli kunstnikke kaasatud ja komisjon laiapõhjaline, kuid miks mitte katsetada suuremat kunstnike esindatust? Diskussioon selle teema üle on tervitatav.

Võrreldes näitlejatega on kunstnikud märgatavalt tagasihoidlikumad oma palgast rääkimise ja probleemi tõstatamisega meedias. Miks nii?

Tõepoolest, näitlejad on tänuväärselt algatanud kultuuritöötajate palgadebati. Kultuuritöötaja miinimumpalk on praegu 1600 eurot bruto, kuid isegi seda summat enamik kunstnikke ühes kuus ei teeni. Kunstivaldkonnas on inimesed äärmiselt hõivatud ellujäämisega. Organisatsioonid on väikesed, inimesed ülekoormatud ja kaasaegne kunstnik teeb üle kaheksa tunni päevas tööd. Lisaks tegeletakse äraelamiseks paljude erinevate projektidega.

Huvi kunsti vastu siiski kasvab. Näiteks kunstigaleriis käis eelmisel aastal ligi veerand Eesti elanikest, näitused kogusid üle 2,5 miljoni külastuse. Kunstnikud on hakanud samuti rohkem probleemidest rääkima, tuues avalikkuse ette töömahtu ja raskusi.

Kas vabakutseliste kunstnike vaesusrisk Eestis suureneb?

Vaadates üldist majandusseisu ja hindade kallinemist ning rääkides kunstnikega – paraku ei ole toimetulek paranenud. Vaesusrisk on meie valdkonnas kahtlemata probleem.

Intervjueeris Marie Sinivee