Elin Kard ja Kadi-Ell Tähiste Sirbis: Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti

Kultuuri rahastamisele on juba aastakümneid omane olnud vaesuse pidev ümberjagamine, kus võidavad need, kel paremad suhted ja kõvem hääl, kirjutavad Eli Kard ja Kadi-Ell Tähiste Sirbis. Oleme kunstivaldkonnas selle kurva tegelikkuse liigagi omaks võtnud. Kui ümberjagamises taas kaotajaks jääme, siis püüame mõista ja vaikselt edasi kannatada, et mõne aja möödudes taas tagasihoidlikult probleemidele osutada. Kuid probleemid üha süvenevad. Näiliselt toimib kõik ideaalilähedaselt: valdkond on inimeste arvult üks suuremaid, kunstinäitused toimuvad, kunstnikud esinevad rahvusvahelistel suursündmustel, neid tunnustatakse lähemal ja kaugemal ning ka publikuarvud on kunstiüritustel igati soliidsed.

Kuid riigi osalusega asutused meie valdkonnas peaaegu puuduvad. Paljud kunstiasutused püüavad hakkama saada omal käel, mõnel üksikul on väike tegevustoetus. Asutustel, mis võiksid olla kunstnike tööandjad ja seeläbi leevendada nende loovisikute, kel puuduvad töötasud ja sotsiaalsed garantiid, olukorda, pole selleks võimalusi ja vahendeid. Vaesuse piiril tegutsevates asutustes töötavad alamehitatud meeskonnad, mille liikmed tegutsevad läbipõlemise piiril ja valdavalt missioonitundest.

Olukorda parandaks kultuurieelarves toetuste mahu tasakaalustamine – mitte kelleltki vähemaks võttes, vaid olulisel määral eelarve mahtu suurendades. Muidugi ka (kultuuri)valdkonna tahe probleeme ühiselt ja täpselt sõnastada, võttes sellega võimaluse väheste vahendite järjekordsel ümberjagamisel omavahel vastandada.

Põgusalt näilisest vaesusest ja tegelikust vaesuspiirist. Viimastel nädalatel on tõusnud seoses era- ja munitsipaalteatrite toetuse ümber tekkinud segadusega teravalt päevakorda ka kunstivaldkonna organisatsioonide rahastus. Mitmel korral on meediast läbi jooksnud, et kunstile on sel aastal eraldatud ca 9,7 miljonit eurot, sama arv vaatab tõepoolest vastu ka kultuuriministeeriumi eelarve kunsti ridadelt. See summa on meil kogu valdkonna peale kokku, muu hulgas sisalduvad seal ka kultuurkapitali (kulka) kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali (kura) vahendid.

Summat uurides avaneb aga kainestav pilt, sest ehkki oleme sellise toetusega paraku niigi ministeeriumi haldusalas kõige vähem toetatute seas, siis ei ole kogu see raha sugugi ette nähtud valdkonna sisuloomeks ning organisatsioonide tegevuskuludeks ja arendamiseks. Peaaegu poole summast ehk 4,3 miljonit moodustab Tallinna Kunstihoone renoveerimise investeering. See on üle aastate esimene märkimisväärsem tugi valdkonna infrastruktuuri parandamiseks ja tuleb pöidlad pihus hoida, et maja uuendamine saaks lähiaastatel teoks. Praegu on hoolimata rahaeraldisest renoveerimine takerdunud, sest eespool mainitud summast järjest kasvanud ehitushindade juures praegu enam ei piisa ning valitsus otsustas sügisel renoveerimise pausile panna.¹

Nõnda on Tallinna Kunstihoone ehitushanke väljakuulutamine ootel järgmise riigieelarve taga ja loodetavasti täiendavad vahendid leitakse.² Siin on ka Eesti Kunstnike Liidul hoone omanikuna õigustatud ootus, et riik lubadused täidab, sest liit on sõlminud riigiga pikaajalise lepingu, mille üheks tingimuseks on riigi panus hoone renoveerimisse.

Kui lahutada 9,7 miljonist Tallinna Kunstihoone investeering ja kulkale edasikantavate maksudena minev osa ehk ligi 3,5 miljonit, jääb alles 1,9 miljonit. Selle sisse mahuvad sel aastal märkimisväärselt tõusnud kunstnikupalgad (ca 550 000), osalemine Veneetsia biennaalil (150 000), aga ka kunstiorganisatsioonide tegevustoetused (kokku ca 1,2 miljonit). Tegevustoetuste real paistab hea näitena silma riigi sihtasutusena tegutsev Tallinna Kunstihoone, mille ca 725 000 euro suurune toetus moodustab üle 60% kogu „potist“.

Eraõiguslikele kunstikorraldajatele väljajagamiseks jääb seega üle ca 450 000 eurot – summa, millest omakorda 55 000 moodustavad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KEKK) ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) kaudu edasiantavad toetused Eesti kunstnike osalemiseks WIELSi ja ISCPi residentuuris. Tõsi, siia lisanduvad ka kulka tegevustoetused, mille maht on tänavu rekordilised ligi 580 000 eurot.

Nõnda on kunstivaldkonna era- ja munitsipaalkorraldajate tegevuskuludeks kokku ühe miljoni euro ringis. Arvestades, kui suures mahus kunstivaldkond erakorraldajatele toetub³, on see arv ehmatavalt väike ja sõltumine kulkast ebaproportsionaalselt suur.

Mõned märkimisväärsed sammud valdkonna rahastamises ja selle korrastamises said tänavu küll astutud, ent pikk tee on veel minna, ja on enam kui selge, et valdkonna rahastus vajab struktuurset remonti.

Kaks neljast. Möödunud aasta augustis andsime ametisse astunud kultuuri­ministrile ülevaate kunstiasutuste ja kunstnike tihedas koostöös valminud kunstivaldkonna arengukavast „KUVA 2021–2025“ ning esitasime ettepanekud vabakutseliste kunstnike ja valdkonna institutsioonide toimetuleku parandamiseks lähtuvalt nii meie arengukava kui ka kultuuriministeeriumi „Kultuuri arengukava 2021–2030“ ehk „Kultuur 2030“ kattuvatest prioriteetidest.

Kunstivaldkonna suurim probleem on tööandjate vähesus ja nende piiratud võimalused õiglaste töötasude maksmiseks, valdavalt vabakutseliste valdkonnas tegutsejate töötasude puudumine või nende ebapiisavus ja sellest lähtuvalt ka ligipääsu puudumine sotsiaalsetele garantiidele.

Kohtumise tulemusena tõusis käesolevast aastast kunstnikupalga saajate arv seniselt viielt lepingult kümnele. Kokku saab kolmeaastase töölepingu alusel praegu kunstnikupalka 20 loojat. Kultuuriministeeriumi ja kunstnike liidu koostöös 2015. aastal alanud kunstnikupalga meetme laiendamine ja palgasaajate arvu suurendamine annab loojatele töörahu, aitab lühiajaliselt lahendada palka saavate vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide probleeme ning loodetavasti liikuda kogu valdkonnas töö õiglase tasustamiseni.

Teise muudatusena võib nimetada juba pikki aastaid ministeeriumi, kultuurkapitali ja paljude institutsioonide läbirääkimiste laual olnud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) ja Tartu Kunstimuuseumi (Tartmus) tegevustoetuse väljaviimise kultuurkapitali alt. Sellest pikemalt artikli lõpus.

Need muudatused on vajalikud ja valdkonnale mõjukad, kuid arvestades teistele kultuurivaldkondadele kultuuriministeeriumist antavaid toetusi, on need kokku võttes pigem marginaalsed ega anna kunstiasutustele toime­tulekuks elujõudu ja turvatunnet. Kohtumisel kultuuriministriga esitasime olukorra parandamiseks veel kaks väga tähtsat ettepanekut.

Esinemistasude avalik taotlusvoor. Erinevalt teistest kultuurivaldkondadest ei ole kunstivaldkonnas (pärast galeriide toetuste taotlusvooru liigsest halduskoormusest ja rahastuse korrastamise soovist lähtuvat sulgemist kultuuriministeeriumis 2016. aastal) enam ühtegi avalikku taotlusvooru.

Seepärast tegime ettepaneku luua esinemistasude avalik taotlusvoor, mis aitaks liikuda õiglase tasustamise suunas ja leevendaks ka kunstiasutuste eelarveprobleeme, luues võimaluse taotleda toetust nii kunstnikutasudeks kui ka tööjõukulude katteks. Praegu on suur osa publikuni tasuta või minimaalse tasu eest jõudvatest näitustest loojatele tasustamata või on see tasu pigem sümboolne. Lahendus oleks avalik taotlusvoor esialgu 500 000 euro mahus.

Loomulikult on vajadus suurem, kuid vooru maht peab ajas kasvama, arvestades nii riiklike kultuuritöötajate miinimumpalga tõusu kui ka lootust helgemale tulevikule, mil me kultuurist rääkides ei pea enam siduma ühes lauses sõnu „miinimumtasu“ ja „kultuur“. Taotlusvooru maht on eelduslik, arvestuse aluseks on võetud, et ühe näituse ettevalmistusperioodi jooksul oleks kunstniku, kuraatori või kunstitöötaja tasu riigi poolt garanteeritud minimaalselt riikliku miinimumpalga suuruses, aga kunstnike tööd ja panust hindavas ning väärtustavas kultuuriruumis tuleb rääkida pigem selle tasu sidumisest kultuuritöötaja (miinimum)palgaga.

Kultuurivaldkonnas mängib palga­standardite kehtestamisel olulist rolli riik, sest paljude organisatsioonide keskne rahastusallikas on riigieelarve või kulka. Paraku maksavad isegi riigieelarvest rahastatud institutsioonid vabakutselistele loovisikutele alampalgast väiksemaid tasusid.

Kultuuriministeeriumi praktikas on ka varasemaid näiteid palgatoetuste maksmisest: lisaks juba nimetatud kunstniku- (ja ka kirjaniku-) palgale loodi 2015. aastal sporditreenerite palgatoetus ja 2021. aastal koorijuhtide palgatoetus. Meetmed võimaldavad taotleda riigieelarvest sihttoetust treenerite ning laulu- ja tantsupeo kollektiivide juhendajate töötasuks, et alatasustatud valdkondades töötavad inimesed saaksid kokku igakuise sotsiaalmaksu miinimumi.

Kultuurivaldkonna töötasud on sageli riiklikust alampalgast madalamad. Vabakutseliste loovisikutega sõlmitakse peamiselt võlaõiguslikke töövõtu- või käsunduslepinguid, mille puhul pole riikliku alampalga standardist kinnipidamine kohustuslik. Samuti puuduvad kultuuriasutustel õiglaste tasude maksmiseks rahalised vahendid. Palgatulu moodustab loovisikute sissetulekutest üksnes väikese osa ja selle kõrval on olulisel kohal stipendiumid, litsentsi- ja autoritasud ning teoste müügitulud. Lisaks on kultuurivaldkonnas tavapärased ajutised töösuhted ja ebaregulaarsed sissetulekud. Seega on riigi toetuse roll töö tasustamise hea tava loomisel määrava tähtsusega.

Tegevustoetused kunstiasutustele. Teiseks ettepanekuks ministrile oli näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetuste suurendamine ja kesksete organisatsioonide toetuste viimine kulkast riigi eelarvevahenditesse, vabastades seeläbi kura sihtkapitali valdkonna baasi toetamise survest, mis omakorda võimaldaks senisest enam toetada loov­isikuid projektitoetustega. Mõlemale teemale on nii muuseumid, kulka kui ka teised osalised tähelepanu juhtinud juba aastaid.

Kui rääkida kunstiasutuste tegevustoetuste kujundamisest ministeeriumi eelarves, siis ei pääse põikest minevikku. Pärast kunstnike liidu algatatud ja aastatel 2005–2016 toiminud galeriide taotlusvooru jäid ajutise raamlepinguga riigilt tegevustoetust saama kaks asutust: kunstnike liidu galeriid ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM). Eri aegadel on püsitoetuse saajate seas koha leidnud KKEK, Narva kunstiresidentuur, Konrad Mägi SA ja EKKAK. Lisaks muidugi ka Tallinna Kunstihoone, kes tegutseb 2018. aastast riigi asutatud sihtasutusena, seega asub rahastusloogika järgi teisel „riiulil“ kui eespool mainitud eraõiguslikud kunstikorraldajad.

Esialgu ajutisena plaanitud raamlepingu jätkutegevus paraku rauges, ometi jäi nagu põlistatuks lepingus fikseeritud tegevustoetuse suurus. Nõnda ei ole liidu galeriidel ega EKKMil toetussumma hiljem ühelgi aastal suurenenud. Riigi aasta tugi ühele neljast liidu galeriist – näiteks Hobusepea galeriile – on juba seitsmendat aastat järjest 7500 eurot ja lisaks mahukale omafinantseeringule tuleb toetust juurde küsida kulkast. Ka teiste eraõiguslike korraldajate tegevustoetused ei ole vähemalt neli aastat tõusnud, või kui on, siis on tõus olnud seotud täiendavate ülesannetega, s.t organisatsioonide baasi katmiseks vahendeid lisandunud pole. Viimane näide on WIELSi ja ISCPi residentuurideks mõeldud summad KKEKi ja EKKAKi ridadel alates 2021. aastast. Ehkki näiliselt on nende tegevustoetusesse tulnud lisa, on tegemist sihtfinantseeritud ehk projektitoetusega sarnaneva eraldisega, mida võib kasutada üksnes konkreetseks otstarbeks.

Kindel on, et tegevustoetuste suurenemine ministeeriumi eelarves üksnes nii-öelda kulkast väljumise hinnaga ei täida kaugeltki tegelikku vajadust. Oleme aastaid koostanud eelarveid äärmiselt konservatiivselt. Sellest sõltuvalt on paljud töökohad täitmata ning tegevust vähendatud taluvuse piirini. Ei ole vähem tähtis, et suurem ja pikaajaliste garantiidega riigi panus aitaks peale kohustuste täitmise paremini kaasfinantseeringuid leida ning suurendada ka omatulu teenimist.

Kulka liigutus. Mis puudutab kulkat, siis üks tänavusi suuremaid arenguid oli kahe institutsiooni, ETDMi ja Tartmusi tegevustoetuse kulkast väljatõstmine. See tähendab, et kultuuriministeerium leidis oma eelarvest vahendeid (seni baastegevuste rahastamisel ministeeriumi kõrval ka kulkale tuginenud) kunstimuuseumide senisest suuremas mahus toetamiseks. See on kaua oodatud samm, mille astumise eest tuleb ministeeriumi tunnustada, sest muudatuseks vajalik summa – 300 000 eurot – ei olnud sugugi kosmeetiline või sümboolne. Iseküsimus on, miks üldse tekkis riigimuuseumidel aastate jooksul vajadus nõnda arvestatavas mahus toetuda allikale, mis ennekõike on mõeldud loovisikute, projektide ja väiksemate algatuste jaoks.

Nagu ennist mainitud, jäeti muuseumide kõrval kulkast välja liigutamisega kõikide ministeeriumi real olevate organisatsioonide tegevustoetused tõstmata. Anti signaal, et kunsti tegevustoetuste kasv tuleb tänavu kulkast välja võidelda, et kulka niinimetatud liigutust loetigi valdkonna baasi tõusuks. Võrreldes eelmise aastaga tegevustoetused ka tõusid ning kulka seisukohast märkimisväärses mahus: kokku üle 170 000 euro võrra, leevendades sellega väga raskes olukorras olevate organisatsioonide seisu. Seega toimis kulka tänavu nagu hädaplaastrina, et säilitada valdkonna vereringe.

Ent olukorras, kus kura vahendid tõusid 2021. aastaga võrreldes kokku vaid pisut alla 10% ja samal ajal kui taotlejate vajadused hüppeliselt kasvasid, ei ole muuseumidest vabanenud raha edasi kandmine järgmisteks tegevustoetusteks jätkusuutlik lahendus, sest see ei kergenda kulka tegevustoetuste koormat ega võimalda ikkagi piisavas mahus toetada nimetatud fookusgruppe. Kulka vahendid aastati kõiguvad ja nii ebakindlale alusele ei saa kunstivundamenti laduda. Piiratud on ka uute või end juba tõestanud algatuste ligipääs minimaalselegi stabiilsusele – sel aastal jäid ühtmoodi ukse taha näiteks nii värske residentuuride ühendus LOORE kui ka pikemalt valdkonnas tegutsenud Juhan Kuusi dokfoto keskus, NOBA, Okapi galerii ja veel mitu kunsti- ja loovühendust.

Teisejärguline ei ole ka tõsiasi, et muuseumide tegevustoetused ei tulnud seni suures osas mitte kura eelarvest, vaid olid 80% ulatuses toetatud hoopis kulka valdkonnaülese sihtkapitali ehk nõukogu vahenditest. Seega eeldab väljatõste kunstivaldkonnas oodatud ulatuses mõjule pääsemine eelkõige suuremate kunstiprojektide ja -algatuste varasemast suuremat toetust kulka nõukogu konkurentsis. Muidu on sisuliselt tegemist kunsti arvelt raha kinkimisega teiste valdkondade suurprojektidele. Tuleb loota, et kunsti sihtkapitali esindajal jätkub nõukogus südikust ja valdkonnas leidub piisavalt projekte, mis nõukogule hindamiseks kvalifitseeruksid, sest taotlejad otse nõukogule oma taotlusi esitada ei saa.

Nõnda võib resümeerida, et sel aastal tehti õige samm ja asuti parandama pikalt püsinud ebanormaalselt olukorda. Nüüd vajab kulka ja ministeeriumi vahelise dünaamika paika loksutamine mõtestatud jätkusamme.

Praegu kahe allika vahel jagatud kesksed ja oma olulisust tõestanud kunstiorganisatsioonid – EKKM, kunstnike liidu galeriid, EKKAK ja üsna arusaamatult seni ainult kulka vahenditele tuginev Tartu Kunstimaja – vajavad stabiilset ja tegevuse mahtu arvestavat toetust ministeeriumi eelarvest. Unustada ei tohi ka kunstimuuseume, kellega küll tänavu tehti sammuke suurema ettenägelikkuse ja stabiilsuse poole, aga kelle tegelike vajaduste ja toetuste vahel haigutab ehmatavalt suur kuristik.

Kuidas edasi? Et mitte piirduda vaid ajaleheveergudel olukorra selgitamisega, oleme teinud kultuuriministeeriumile ettepaneku avada arutelu kunstivaldkonna rahastamise põhimõtete ja tuleviku üle. Kunstnikutasude vooru loomine, kulka ja ministeeriumi dünaamika paika panemine ning tegevustoetuste vajadustega kooskõlla viimine on esimesed konkreetsed sammud valdkonna toetamise struktuursel läbimõtlemisel. Kunst vajab mitmekesisust ja loomingulist vabadust, aga ka elementaarset töörahu ja järjepidevust. Anname endale aru, et mahukad ja kaalutletud muudatused ei saa toimuda päevapealt, aga diskussiooni alustamata ei ole arengut loota.

Elin Kard on Eesti Kunstnike Liidu president ja Kadi-Ell Tähiste Kunstiasutuste Liidu tegevjuht.

1 Kallinenud ehitushindade tõttu takerdub mitme kultuuriobjekti ehitus. – ERR 26. IX 2022. https://kultuur.err.ee/1608728935/kallinenud-ehitushindade-tottu-takerdub-mitme-kultuuriobjekti-ehitus

2 Lagunevas Tallinna Kunstihoones saab pista käe seina tekkinud pragudesse. – ERR 5. X 2022. https://kultuur.err.ee/1608739495/lagunevas-tallinna-kunstihoones-saab-pista-kae-seina-tekkinud-pragudesse

3 Kunstieelarves on sees ainult üks riigi asutatud sihtasutus, kultuuriväärtuste osakonna realt lisandub kolm kunstimuuseumi.