Kadi-Ell Tähiste Eesti Ekspressis: ebastabiilsuse tõttu loobutakse töötamisest kunstivaldkonnas ja noori ei kasva enam peale

Viimastel päevadel on palju olnud juttu eraraha kaasamisest kunstivaldkonda. Valitsuse ja ka värske kultuuriministri üks lähiaastate eesmärke on otsida võimalusi täiendava eraraha toomiseks kultuuri laiemalt. Plaan annetus- ja sponsorluskultuuri parandada on tervitatav, sest sageli ei leia ka selgelt sõnastatud ja fikseeritud toetuspõhimõtetega ettevõtete prioriteetsete valdkondade seast kultuuri. Selle eesmärgi poole pürgimisel tuleks aga vähemalt kunstivaldkonnas silmas pidada mitut olulist nüanssi, kirjutab Kunstiasutuste Liidu tegevjuht Kadi-Ell Tähiste Eesti Ekspressis.

Esmalt tuleks küsida, kuidas erarahaga praegu kunstis lood on. Naljaga pooleks võiks öelda, et seda on meie valdkonnas isegi liiga palju. Selle väite paikapidavusest saab kõige paremini aimu, kui vaadata kunstivaldkonda jõudvaid avalikke vahendeid ning võrrelda neid üle-eestiliselt pakutava kirju ja mitmekülgse näituseprogrammiga. Kes on vähegi professionaalse kultuuriproduktsiooniga kokku puutunud, mõistab numbritele otsa vaadates, et asi on valgusaastate kaugusel sellest, et toetustega oleks kõik kulud kaetud.

Liiga suur erapanus?

Aga mis see avalikest toetustest üle jääva osa katmine muudest vahenditest ikka muud on kui erapanus? Enamik hinnatud kunstiorganisatsioone ja näitusemaju ongi meil erakorraldajad ehk eraõiguslikud MTÜ-d, OÜ-d või SA-d. Peale kolme riigi asutatud kunstimuuseumi ja Tallinna Kunstihoone, kelle eelarved on tõepoolest suuremas osas (aga samuti mitte täielikult) avalikust rahast kaetud, meil rohkem riigi osalusega ettevõtmisi kunstis ei tegutse. Seda olulist, aga sageli märkamatut panust ei tohi eraraha osakaalu mõõtmisel tähelepanuta jätta. Asjaolu, et programmi viiakse ellu muu hulgas ka avaliku raha kaasabil ei muuda olematuks projektidesse ja asutuste toimimisse suunatud omapanust ehk eravahendeid.

Äkki võikski siis kunstikorralduse südamerahus jätta senises mahus niinimetatud eratoetajate kanda? Paraku ei tähenda erapanus meie valdkonnas tavaliselt sadu tuhandeid sponsoreurosid või suurt piletitulu, vaid päevade, nädalate ja kuude viisi väga alamakstud või hoopis tasuta tööd, pere või sõprade teenetele lootmist, loobumist kõikidest „luksustest“, näiteks nagu selgelt tööalase projektiga seotud kulutuste kompenseerimine projekti eelarvest (ehk teisisõnu nende oma taskust kinni maksmist) ja nii edasi.

Lisaks sellele toimub ahaste võimaluste keskkonnas täistuuridel optimeerimine: jäetakse ära kunstisündmusi, vähendatakse otsustavalt programmimahtusid või pannakse teatud osaks aastast uksed lihtsalt kinni. Kui mingis ulatuses on kunstielu aeglustamine ja vähem tegemine isegi tervitatav ja keerulistel aegadel paratamatult ka vajalik, siis ei saa sellega liiale minna. Kunsti kui ühe Eesti kultuuri tuumala areng ja jätkusuutlikkus peab olema tugevamal vundamendil ja senisel kujul erapanuse suurendamine ei ole kindlasti suund, kuhu pürgida. Usun, et ega seda artikli alguses viidatud poliitikasuuna puhul ilmselt silmas peetagi. Sellegipoolest peab teemat analüüsides teadvustama ka sponsor- ja investorkokkulepetest kordades ebaglamuursema, selle otsustajate silmis justkui „vähem päris“ erapanuse tänast suurt osakaalu.

Kunstivaldkond on üldse olnud läbi aastate silmapaistvalt tubli ja nutikas, saavutades väheste vahenditega maksimaalseid tulemusi. Meie eelarveid ja võimalusi vaadates tõusevad juuksed püsti isegi kolleegidel teistest kultuurivaldkondadest, kes imestavad, kuidas sellistes tingimustes suudab kohalik kunstielu olla nii rikas, mitmekülgne ja rahvusvaheliselt silmapaistev. Seda saab selgitada ainult valdkonnas tegutsejate siira tegutsemistahte ja -kirega. Seda tahet ja kirge ei tohi aga ära kasutada, sest juba oleme jõudnud punkti, kus kunstivälja ähvardab järjest kasvava hinna- ja palgasurve olukorras väga reaalne hääbumise oht. Seda näitas viimane Civitta läbi viidud loomepalkade uuring, mis ei olnud oma järeldustes kuidagi ambivalentne: ebastabiilsuse tõttu loobutakse töötamisest kunstivaldkonnas ja noori ei kasva enam peale.

Turutõrke tont

Kindlasti ütleks nüüd paljud, et milles asi – tuleb lihtsalt rohkem kunstiteoseid müüa! See mõttekäik sisaldab endast aga olulist kategooriaviga. Kui me räägime kunstivaldkonna rahastamisest, siis puudutab see peamiselt näituste publiku ette toomist. Kitsalt avaliku rahastuse seisukohast on kunstivaldkonna nii-öelda põhiväljund (kureeritud) näitus, mitte teoreetilise müügipotentsiaaliga üksikteos.

Näituste väljatoomise kulusid üksnes üksikteose hilisema müügi peale üles ehitada ei saa, sest üksikteose ja näituseterviku loomisel on suur vahe. Kas või töömahus ja kaasatud osapooltes – näituseprotsessi on erinevalt üksikteose loomisest lisaks kunstnikule kaasatud väga palju teisi inimesi: kuraatorid, kirjutajad, tehnikud, kujundajad, produtsendid-projektijuhid, publikuteenindajad, näitusegiidid jne. Ka kunstnikul on näituse väljatöötamisel võrratult rohkem rolle kui ainult teoste valmistamine ja kohaletoomine. Näitusekorraldajal tuleb katta ka väljapaneku füüsilise produtseerimise ning ruumide ülalpidamisega seotud kulud.

Kõigi nimetatud osapoolte tööpanuse kompenseerimist ja näituste korraldamisega seotud üldkulusid ei saa kuidagi siduda sellega, et ehk leiab mõni näitusel olnud teos hiljem uue omaniku. Või oskab keegi veenvalt seletada, kuidas näiteks Kumu, EKKMi või Tartu Kunstimaja eelarvet mõjutab see, et mõni neil esinenud kunstnik ehk hiljem oma teose maha müüb?

Järgmisena tõstatub loogiliselt piletitulu küsimus. Kuigi kunstinäitused on Eestis populaarsed – 2019. aastal külastas näitusi ligi 2 miljonit ning 2020. ja 2021. ehk COVIDi aastatel umbes miljon inimest –, ei ole kvaliteetse kunstinäituse korraldamise eelarvet silmas pidades võimalik üksnes piletitulule loota, ilma et sissepääsu hind ulmelistesse kõrgustesse kerkiks (mis mõistagi omakorda mõjutaks külastatavust). Kunst ei ole muide siin erandlik, sama kehtib näiteks ka teatripiletite puhul. Kui kunstinäituste korraldamist saaks kerge vaevaga piletitulust katta, siis seda juba tehtaks ja võiks öelda, et probleemi pole. Paraku „istub“ kunstivaldkonna turutõrge ehk selge riikliku rahastuse kaudu sekkumise vajadus peamiselt just näituste väljatoomise koha peal ning seal on jätkuvalt sees suured augud. Tuginen seda väites ühest küljest isiklikule, üle 10-aastasele kunstisündmuste ja -näituste korraldamise kogemusele, aga tegelikult ei pea siinkohal sugugi piirduma ainult „kõhutundega“: viimastel aastatel valminud eksperthinnangud kinnitavad üheselt nii turutõrke olulisi mõjusid kui ka puuduliku rahastuse tõsiseid tagajärgi valdkonna jätkusuutlikkusele.

Tasub ka tähele panna, et kõigi kunstinäituste eest raha üldse ei küsitagi. Üha rallivate hindade keskkonnas on publikule tasuta pakutavate galeriinäituste külastamine veel vähestena (näiteks raamatukogude kõrval) üks tõeliselt demokraatlik ja kõiki ühiskonnagruppe kaasav kultuurist osasaamise võimalus. Ja seda üle Eesti.

Vundamendi tugevdamine kui võti

Eelnevat silmas pidades olen siiski veendunud, et me ei ole kindlasti maksimeerinud ka nn „päris erapanuse“ ehk väljastpoolt kunstnike või korraldajate (ja nende perekonnaliikmete) endi taskust tuleva raha laekumist valdkonda. Kultuuriminister ja -ministeerium peavad eraraha täiendava kaasamise all silmas ennekõike sponsorite kaasamist, aga minu arvates võiks siinkohal rääkida ka laiemalt omatulu baasi mitmekesistamisest. Olgu selleks sponsorite otsimise kõrval näiteks pakutavate teenuste (ruumide rent, sündmuste korraldamine vms) parem läbimõtlemine, uute programmide väljatöötamine, mille kaudu laiemat publikut haarata või muu säärane.

Võimekus eraraha kaasata, ükskõik siis kas teenuste müügi või sponsortulu kaudu, on tugevalt seotud tööjõudlusega. Meie kunstiorganisatsioonid on olude sunnil täna lihvitud nii õhukeseks, et kui korraga tuleb täita asutuse juhi, kuraatori ja koristaja ametikohta koos kõigega, mis nende kahe vahel, siis paratamatult muuks kui kiireks olmetulekahjude kustutamiseks aega ei jää.

Kas või sponsorite kaasamine on väga mahukas ülesanne, mis nõuab pikaajalist järjepidevat tööd. Organisatsioonide baasvajaduste katmine avalikust rahast on seega otseselt seotud nende suutlikkusega eraraha kaasata. Fookus võiks olla just tiimide tugevdamisel, sest väärtust suudavad luua ja kasvatada ikkagi inimesed. Variant oleks ka senisest jõulisemalt ellu kutsuda n-ö kiirendi-tüüpi projektivoore, mis võimaldaksid kunstiorganisatsioonidel fokuseeritult keskenduda just omatulu kasvatamise ülesandele, vajadusel samuti ka uusi inimesi kaasates.

Ajad on keerulised, aga seda enam tahaks jälle kord hüüda: andke õnge! Palun mõtleme kunstivaldkonna rahastuse läbi selliselt, et me jõuaksime ja jaksaksime ise olla tugevamad. Me kõik soovime, et valdkonda tuleks juurde eraraha, et saaksime lahedamalt hingata, vabamalt unistada ja teha plaane kaugemale kui paar kuud. Aga samamoodi jätkates imet oodata ei maksa. Seega ei jää muud üle, kui ka selle teema kontekstis korrata üleskutset seada kunstivaldkonna rahastus kindlamale vundamendile.

Foto: Kiur Kaasik (Eesti Päevaleht)