Paul Aguraiuja Eesti Päevalehes: paljud loomeinimesed jäävad ravikindlustuseta. Pakume välja lahenduse
Eesti Kunstnike Liit on algatanud tänuväärse ja vajaliku kampaania, tõstatamaks arutelu kõigile ühtlase ravikindlustuse võimalikkusest. Kevadel 30 kunstivaldkonnas tegutseva organisatsiooni poolt asutatud Kunstiasutuste Liit (KAEL) toetab Eesti Kunstnike Liidu ettepanekut ning pakub välja teostatava, kiire ja mõistliku kuluga lahenduse, kuidas juba järgmisel aastal teha esimene samm näitustel osalevate kunstnike sotsiaalkaitse tagamisel, kirjutas Kunstiasutuste Liidu juhatuse liige Paul Aguraiuja Eesti Päevalehes.
Kujutav kunst on Eestis populaarne ning sisuliselt kõige teravam kultuurivaldkond. Kaasaegse kunsti näitustel tõstatatakse ühiskondlikult aktuaalseid teemasid, juhitakse tähelepanu valupunktidele ning pakutakse kastist-väljas lahendusi, mille pealt tõukuvad uued debatid.
Laialt levinud müüt, et galeriid on tühjad, ei vasta tõele. Populaarsemate näituste kogukülastuste arvud jäävad samasse suurusjärku populaarsemate teatrilavastustega. Üha rohkem rahvusvahelisi näitusekorraldajaid kutsuvad osalema Eesti kunstnikke ning rahvusvaheline press kajastab ja tunnustab Eesti kunstivaldkonnas toimuvat.
Kunsti rahastamine toetub ENSV-aegsetele süsteemidele
Kahjuks kogu ülalkirjeldatud rõõmu taustal oleme me ikka koos suure murega, et väga suur osa kunstnikest on ilma ravikindlustuseta. Praegune süsteem ei võimalda oma loominguga ühiskonda panustaval vabakutselisel kunstnikul omada ravikindlustust, ega valmistuda pensionipõlveks. Õigemini süsteem tehniliselt küll seda võimaldab, kuid kunstniku ebastabiilsed sissetulekud teevad süsteemis osalemise tihtipeale võimatuks.
Lihtsustatult saab kunstniku sissetulek tulla kahest allikast: näitusetasud ja tööde müük. Kunstiturg on Eestis tublisti arenemas, kuid ennast müügist kenasti ära elatavad kunstnikud on jäämäe tipp. Ostjaid on endiselt vähe ning eelistatakse seina riputatavaid töid juba tuntud autoritelt.
Lisaks paljud andekad, töökad ja suurepärased kunstnikud väljendavad ennast vahenditega, mis meie alles areneval kunstiturul ei ole veel ostjate seas tähelepanu saamas. Olgu selleks siis videod, installatsioonid, skulptuurid, audioteosed või hoopis performatiivne kunst. Müügist ravikindlustuse eest tasumiseks mittepiisavalt teeniva kunstniku jaoks oleks kõige loogilisem lahendus teenistuse ja sotsisaalsete garantiide stabiliseerimiseks tasu näitustel esinemise eest.
Nõukogude Liidu lagunedes sündis uue Eesti kultuuri rahastamise põhimõtetesse kunsti arenguid aastakümneid pidurdanud mudel. Nõukogude ajal rahastati teatud kultuurivaldkondi, sealhulgas kunsti otse Moskvast samal ajal kui Eesti NSV korraldada jäi üksnes osade kultuurialade toetamine.
Vaba Eesti kultuuri rahastamise proportsioonid ehitati aga üles praktiliselt ainult Eesti NSV toetuste baasilt ning kuna kujutava kunsti real ei olnud suurt midagi, siis nii see on kahjuks jäänud tänapäevani. Vaadates protsentuaalset jaotust Kultuuriministeeriumi kaudu erinevatele kultuurivaldkondadele minevatest toetustest ja kunsti poolt ühiskonda panustatavat, on selge, et kunst on ebaproportsionaalselt ja ebaõiglaselt alarahastatud.
Kunstiasutuste Liit pakub välja teostatava, kiire ja mõistlike kuludega lahenduse, millega saaks näitusekorraldajate ja riigi koostöös iga aastaselt suurendada vähemalt 300 vabakutselise kunstniku sotsiaalseid garantiisid ning inimesed saaksid tööd teha võrdsetel alustel teiste ühiskonna arengusse panustajatega.
Oleme Kunstiasutuste Liidus ühel meelel, et meil kõigil on soov ja ambitsioon maksta kunstnikele näitusel esinemise eest sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu, kuid hetkel tuleb suurem osa Eesti näitusekorraldajaid vaevalt ots-otsaga kokku, mistõttu on kunstniku tasud olematud või marginaalsed. Selgitust tasub otsida ülaltoodud ajaloolistest põhjustest, mis aga juba ammu ei põhjenda kultuuriväljal valitsevad ebavõrdsust.
Meist keegi ei kujutaks ette, et teatris saaks näitleja kuudepikkuse töö eest 300 eurot, kuid kunstimaailmas on see kahjuks kurb reaalsus ning väärikat tasu suudavad töö eest maksta vaid ühe käe sõrmedel üles loetavad riikliku toega kunstiasutused.
Pakume lahenduseks välja luua kunstnikutasude toetus näitusi korraldavatele asutustele. Teatud regulaarsusega saaksid näitusekorraldajad kandideerida toetusele, mis makstakse sotsiaalmaksustatud töötasuna edasi näitustel osalevatele kunstnikele. Kunstiasutused vastutaksid selle eest, et tasud oleks makstud õiglaselt, selgete ja läbipaistvate põhimõtete alusel.
Esimene samm pikal teel
Kunstiasutuste Liidu liikmete andmetele tuginevad arvutused näitavad, et 500 000 euro eest saaks aasta jooksul vähemalt 65 üle Eesti tegutsevat näitusasutust maksta kunstnikutasusid kõigile nende korraldatavatel näitustel osalevatele kunstnikele. Antud summa ei võimaldaks veel kahjuks maksta täisväärtuslikku tasu kunstniku töö eest, kuid oleks esimene ja hädavajalik samm pikal teel.
Kunstiasutuste Liit omalt poolt lubab, et töötaksime koos Eesti Kunstnike Liiduga välja lahenduse, kuidas siduda kunstnikutasud kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgaga ning lõpuks jõuda ideaallahenduseni, mille on välja töötanud Maarin Ektermann ja Airi Triisberg.
Näitusel osalemise tasustamine on kunstnike õigustatud ootus ühiskonnale. Kunstivaldkonnas tegutsevad viisakad ja rahulikud inimesed, kes on oodanud kannatlikult 30 aastat, et valdkonna finantseerimises likvideeritakse ajalooline ebaõiglus. Loodan, et on kätte jõudnud aeg, kus kunstnike panus ühiskondliku mõtte arengusse ja kultuuri edasikandmisesse saab väärilise tähelepanu ning tehakse esimesed õiged sammud olukorra parandamiseks.
Näitusetasude toetuse loomine ei ole võluvits, mis lahendaks Eesti Kunstnike Liidu tõstatatud probleemi ravikindlustusega laiemalt, kuid see annaks kiire ja lihtsa võimaluse aidata kõige nõrgemaid.